Intervjuu Surmaga. (19)

PS! See on pigem nagu kahekõne - kuidas ma Surma intervjueerin?

See juhtus eelmine aasta, oli seitsmes mai ja me planeerisime väljasõitu Peipsile. Tol päeval oli aga väga suur tuul ja siiski hoolimata, et oli sügis, olid teed väga libedad...

Alustasime oma väljasõitu kogunemisega Taneli juures. Seal natukene einestasime ja siis asusimegi autosse istuma. Kui olin autosse istunud, tuli Marie järgi ja sõnas mulle: "Ütle Tanelile, et ta bensupaagi ka siis juba täis paneks. Ma ei viitsi pärast hakata keset pooltalve külmas minema."
Noogutasin talle vastu.
Pärast seda tuligi juba Tanel ja istus rooli. Ta käivitas auto ja võttis hoo sisse. Umbes sõitsime 70-90 km/h.
Natukese aja pärast niheles jälle Marie taga ja müksas mind. "Noh, ütlesid talle siis või?" küsis ta. "Oot, kohe ütlen." vastasin vastu. Nägin mossitavaid pilke Marie näol, mis tundusid tapvad. Ma ei lasknud sellest end eriti heidutada ja rääkisin Taneliga edasi. Meie jutt venis pikaks ja vahest isegi liiga isiklikuks, taga istus veel Marie ka ning kuulas kõike pealt. Mul tekkis piinlikusemoment.
Korraga Tanel keeras auto ümber ja sõnas: "Lähme teistpidi, see tee on suletud." Olime kõik nõus ja siiski mõeldes, et miks, läksime vooluga kaasa. Sellel samal ajal aga tõusis veidi suurem tuul ja hakkas juba tormiks minema. See ei tahtnud järele jääda, kuid õnneks jõudsime sinna, kuhu Tanel meid tõi. See oli vana puukuur. "Mida me siin teeme?" küsisin mina. "Minge sisse, sina ka Marie!" karjus ta ähvardavalt. Läksime tasakesti uksest sisse ja jäime ootama. Kuulsime, kuidas keegi ukse lukku pani ja autoga ära sõitis. Olime kahekesi seal vanas puukuuris, ja süüa ega juua meil ei olnud.
"Lähme proovime ukse maha lüüa, puust uks ei #!?!#uigi tugev olema..." ütlesin Mariele.
"Mina ei saa," vastas Marie.
"Miks siis? Üksi mina ka ei saa..." vastasin vastu.
"No... kuidas sulle nüüd öelda..." kokutas Marie.
"Mida mulle öelda?" olin uudishimulik.
"Ma olen lapseootel, juba teist nädalat.." ütles ta natuke nutuselt.
"Misasja? Miks sa mulle enne ei öelnud?" karjusin.
"MA EI SAANUD! Ma sain ise ka alles eelmine nädal teada" ütles Marie.
Pärast seda lauset meie jutt enam ei läinudki edasi. Jäi sinna paika.
Möödusid kavalad tunnid näljas ja joogipuuduses... Varsti juba möödus päev ja me ikka konutasime seal. Varsti oli möödunud juba kolm päeva, ma karjusin, kisasin ja nutsin. NUTSIN! See tegi nii haiget. Pagana vanatoi, mida sa paned meid siia kinni? Eriti veel LAPSEOOTEL inimest. Olime nii nälgas, et ei suutnud isegi enam püsti tõusta ja lüüa ust maha. Ja siis vaikselt... vaikselt hakkas Marie alla andma.. Ta keha oli külm, ja nina oli jäätunud. Suutsin ainult lapsele mõelda ja... mitte midagi teha.. Andsin oma jope Mariele peale. Olin ise vaikselt mitu tundi seal nurgas ja nutsin... kuni järsku nägin... tulukest enda poole lähenemas.. Ta tuli aina lähemale ja lähemale.. kuni seisis mu ees.
"Kes Sa oled, selline?" küsisin.
"Surm." vastas võõras.
"Kellele Sa järgi tulid?" küsisin mina.
"Sinu sõbratarile." vastas ta üsna pahuralt. Nagu, et "kellele siis veel?"
"Aa.. aga miks? Ta on ju jumala terve ja elus!" vastasin kartvalt, püüdes Surma petta.
"Lollitad mind? Tahad olla järgmine?" küsis võõras.
"Enne võta mind, siis last ja ema!" vastasin talle vihaselt.
Tõusin natukene püsti, nii palju kui suutsin ja panin käe läbi Surma.
Kohkusin ja proovisin joosta ukse poole. Niipalju kui võimalik - ja.. ja uks avanes ise ja lasi mu välja. Ma ei suutnud seda uskuda.. ja jooksin minema. Ükskõik kuhu. Jooksin minema, minema!
Jooksin täies hoos, kuni ühel hetkel, mil olin nii palju jooksnud, kukkusin kokku.
Ja siis... pärast seda jooksu ärgates, leidsin end sealt samast puukuurist seekord üksi.

Autori kommentaar »