Intervjuu Britney Spearsiga. (10)

Oli hommik, natuke enne veerand üheksat. Olin väsinud eilsest peost ja pildistamisest. Keerasin voodilina pealt ja tõusin üles, pannes juba hommikumantlit selga. "Õõh, miks just nüüd?" laususin ma, sestap kui äratuskell oli helisenud. Mul tuli meelde, et täna pean minema jälle tööle. Pesin end ära ja juba tõmbasingi bareti ja jakikese peale. Jooksin üle Main Streeti tänava, läksin läbi rongkäigu ja jõudsingi kohale. Peale seda alustas rahe oma sadu. Müristas. Selgus, et minu ülemus on haige ja tänaseks on kontor suletud. Läksin Caffee kohvikusse ja võtsin omale kõigest ühe dollari eest kohvi. Mõtlesin, et see on tõesti õnnistus, leida Londonis ühe dollari eest kohvi. Igatahes - lähme asja juurde. Peale seda, kui kohvi otsa sai ja ma saiakest ostma läksin, nägin ma aknast vapustavalt ilusat Britney't. Ma ei tahtnud enam oma saia, jooksin vaid mööda Main Streeti Britney'le järgi.. Suutsin ta peatada. Kohe õhinal läksin juurde ja küsisin...
"Britney Spears? Oletegi teie! Kas saaksin autogrammi?" küsisin Britilt.
"Kuule, mul ei ole aega." vastas Britney üsna pahaselt.
Ma vaatasin talle kurvalt otsa ja nägin , et ta ei tahtnud mind solvata.
"Okei, teeme kähku. Jookseme sinna Grand Beachi ja ma annan sulle autogrammi - ma ei taha tervet massi siia!" oli ta tigedalt minu poole vastanud.
"Otse loomulikult," vastasin mina.
Jooksime läbi vihma hotelli ja istusime jälle kohvikus. Britney pani oma vihmavarju rippuma, kui juba tulid teised fännid. Õnneks olid seal Briti turvamehed alt korruselt juba tulemas.
"Lähme minu tuppa. Ma ööbin seekord siin." ütles Britney.
Läksimegi siis Britney Spearsi tuppa. Ma kogu aeg mõtlesin - ei ole võimalik, ei ole lihtsalt VÕIMALIK!
"Ah, et tuba 278?" küsisin mina.
"Lähme sisse, kähku." vastas tema...
Britney võttis oma jaki ära ja istus sofale ning pani teleka käima. Ma mõtlesin, et nonoh, mis siis minust saab? Aga õnneks palus Britney ka mind istuma.
"Tead, tavaliselt ma fänne koju ei kutsu, autogramme ei jaga ja viisakalt ei käitu, kuid Sinus on tõesti midagi, mida ma tahan näha!" ütles Brit.
"Kas tõesti? Olen vaid ... sekretär, kuid kuulan teid palju!" vastasin mina.
"Kas saaksin sinu Notebooki?" küsis tema..
Mõtlesin, et nagu mis? Aga peagi mõistsin teda. Ulatasin talle oma niiöelda "notebooki".
"Palun." ütlesin mina.
"Tänan... Nii, valmis. Palun - tee kähku, et sind ei nähtaks. Tee nii, et minu ruumi ei avastataks. Olen teel oma laste juurde. Tee nii, eks? Ma usaldan Sind." ütles Britney.
Ma ei sõnanud mitte midagi, võtsin oma jaki ja ütlesin "Nägemist, Brit!" ja tegin ukse lahti. Lahkusin toast oma "notebooki" vahtides ja imetledes. Koju jõudes lõikasin selle lehe välja ja raamisin ära. Oli vast tore päev!

Autori kommentaar »