"surmalaager 2" (3)

Oli õhtu ja ma ei saanud kuidagi und.Istusin voodil ja vaatasin lakke.Järsku tunnen,et mu seljataga on keegi."Mine ära!"ütlesin talle."Lähen,aga sa tuled minuga kaasa!"ütles irvitav hääl mu selja tagant."Auts,lase lahti mul on valus!"kiljusin ma kui tundsin tugevat haaret ümer oma käevarre."Tule kaasa ruttu!"käsutas olend."Liis juba ootab sind!"irvas ta jälle.Ma pean kaasa minema muidu tapavad nad Liisi ka ära."Ai!"karjusin ma kui tundsin,et mingi kuum asi pannakse mu jalale.Jõudsime kuhugi jahedasse ja üleni küünaldega valgustatud majja.Nad käskisid mul selga panna ilusa gooti stiilis musta kleidi.Mu heledad juuksed seoti kahte patsi.Ma pidin jalga ajama mustad kõrge säärega blokk saapad.Ma nägin nagu nukk välja.Mulle toetati püstol kaelale ja silmad seoti ka kinni.Kuulsin liisa karjumist.Keegi ütles mulle seljatagant:"Se ei tee üldse haiget!"Põmm ja mind lasti maha.Ma kuulsin kuidas Liis maha lasti.Ma olin koos Liisiga surnud."Minge ja tapke!"kuulsin oma seljatagant sisistavat häält.Ma tunsin enda käes nuga.Ma ei saanud end kontrollida.Ma läksin majja nr.1.Läksin Brita voodi juurde.Laususin:"Head und!"ja torkasin noa Brita selga.Seisin peegli ees.Võtsin salli silmelt.Mulle vaatasid vastu kaks lumivalget silma.Mu silma übrus oli musta värvi.Huuled olid ka mustad jaülejäänud keha oli valge.Nüüd tundsin kelleks ma saanud olen."Ma olen loodud tapma!"laususin ma iseendale.Vaatasin nuga mis mu käes asetses.Se oli hõbedast.Veri tilkus noalt otse põradle.Noa hoidmis kohal oli kaks põimuvat roosi.Roosid olid mõlemad musta värvi.Se nuga oli loodud tapma.Mu sümbol oli nuga.Mõtlesin,et lähen oma peika Rasmuse juurde.Hõljusin majani nr.2.Läksin sisse.Istusin vaikselt ta voodile.Rasmus ärkas."Tule siia,tule...tule!"naersin ma kurjalt."Kes sa oled,mida sa Amyga teinud oled!"karjus Rasmus."Mina olengi Amy #!?!#!"ütlesin talle kavalalt."Tule siia,tule suudle mind!"sosistasin meelitavalt.Ta tuli ja suudles mind.Nüüd oli ta surnud ja mina tugevam.Liis tuli mu juurde."Mitu sa ära oled tapnud?"küsis ta minult."Kaks!"laususin vastuseks."Ma olen ka kaks,"ütles Liis.Vaatasin teda korra.Tal oli seljas pikk must gooti stiilis kleit.Ta jalas olid blokk kingad ilma sääreta.Ta mustad juuksed lehvisid tuules.Ta silmad olid peast välja torgatud."Sellepärast ta karjuski,"mõtlesin ma korraks.Ta huuled olid verised.Ta nuga samuti.Ta noale oli graveeritud nuku."Lähme mängime natuke eludega!"laususid kaks kolmeteist aastast surnud tüdrukut nagu ühest suust.Me läksime meie majja.Hõljusime Juta voodi juurde.Hakkasime teda nugadega silitama.Ta ärkas."Mida te teete!"karjus Juta hüsteeriliselt."Mängime!"laususime irvitades.Lõigasin ta pea oma noaga maha.Liis veel lõikus ta selga."Aitab!"ütlesin Liisile:"Ta on juba surnud."Mu jale oli põletatud kaks üksteiseümber põimunud musta roosi.Olime nagu kaks nukku kes mängisid nugadega.Hõljusime kiiresti sinna küünaldega valgustatud kohta.Ma nägin irvitavat seltkonda.Nad tulid koos Liisiga minu poole.Nad sidusid rihmdega mu laua külge.Kõigehullem oli see,et ma ei saand liigutada."Sa oled eriline tüdruk,"lausus Rasmus."Mida te teete?"küsisin ma neilt."Sa oled eriline tüdruk!"lausus ta veelkorra.Ta suudles mind.Se oli valus.Mu silmadest tuli pisarate asemel verd.Ma tundsin end kudagi uniselt.Viimane lause mida ma kuulsin oli:"Sa pole loodud tapma,sa oled loodud surema!"Ärkasin seal samas.Ma nägin,et Rasmus istub mu kõrval.Tal on irve näol."Uinuv kaunitar,kui liigutav.Sa magasid parima osa maha,"irvitas Rasmus mulle otse näkku."Mis siis juhtus?"küsisin ma.