Twelve worlds[part 76] (10)

- - -

76.LASK

Oli veel käputäis inimesi, kellega oleks ma soovinud hüvasti jätta. Oma kasuemaga - mis sest, et ta võis vahel põrgulikult vastik olla. Carliga muidugi, kuigi millegi pärast polnud ma seda teinud. Janeti, Mary, Larry, Samantha, Joseph'i ja Tom'ga samuti. Vaid käputäis, mõtlesin ma nukralt. Tegelikult hoopis terve maailm. Üks pool minust soovis, et ma jääks ellu. Teine pool aga soovis millegi pärast, et ma...sureksin.
Raputasin need mõtted hetkeks peast ja pöörasin tähelepanu oma jooksmisele. Seda polnud ausalt öeldes vaja teha, sest ma jooksin endiselt suurepäraselt. Normaalne - tegelikult ülikiire - kiirus, rütmiline hingamine, graatsilised liigutused - kõik oli absoluutselt perfektne minu jooksmise juures. Muidugi oli jahmatav see, et iga sammu tegin ma vähem kui veerand sekundiga.
Nägin tänavanurgal oma jahmatuseks Samanthat ja Mary't, kes vastu majaseina nõjatudes ühte asja oma peos vahtisid. Pingsalt. Oma terava nägemisega nägin ma, et see asjake oli telefon. Raudselt proovivad helistada või saata sõnumit, et otse telefonitorru karjuda: ,,Cameron, sa oled hull!" või ,,Ära tee seda! Palun!" Vangutasin pead - tüüpiline muretsemine, mida on aretanud meie emakesed. Muigasin tahtmatult.
Olin õigus selles suhtes, et nad saadavad sõnumi või helistavad. Sest just minuti pärast oli kuulda jopetaskus piiksumist. Heledat ja veidi kiledat. Nojah - sõnum. Võtsin kärsitult jopetaskust mobiiltelefoni - see segas mu jooksmist. Jalad liikusid endiselt hästi, kuid rütm läks veidi käte pärast sassi. Vaatasin sõnumeid ja kirjas oli:

Cameron, mida sa omaarust mõtled!?
Palun saa meiega Grey Street'l otsekohe kokku, et me saaks asja arutada! Üksmeelselt - kompromissiga.
Saada vastus kiiresti. Või siis helista. Ära vastamata jäta!
Sam ja Mary

Vaatasin hetkeks telefoni kella ja siis arvutasin kiirelt. Mul oli jäänud veel viis minutit kohutmiseni traataia juures, prügikastide kõrval, Chaos'e tänaval. Saatsin kiirelt vastusõnumi:

Mul on kohutavalt kahju, kuid ma ei saa teid praegu kohata.
Jäänud on vaid viis minutit kohtumiseni(ennem oli pool tundi).
Palun andke andeks ja hoiduke Chaos'e tänavalt võimalikult kaugele.
Cam

Alles siis, kui ma sõnumi olin ära saatnud, olin ma aru saanud, millise suure vea ma tegin. Nagu tohutu suure. Pagan, kirusin end mõttes. Jo.bu oled ikka küll! Miks ta tänava kirjutasid - nüüd nad tulevad otseteed sinna!
Urisesin vaikselt ja pistsin mobiiltelefoni tagasi taskusse, et rütmi taastada. Varsti see õnnestuski mul ning ma jooksin jälle tavaliselt - vähemalt enda jaoks. Jalad ja käed liikusid jälle üheaegselt ning hingamine oli täiesti rütmiline. Naeratasin - tunduvalt ei saanud miski enam mu jooksmist rikkuda. Kurat, ära mõtle sellele tobedale jooksmisele! karjus järsku hääl mu peas. Alateadvus - no kurat küll. See kuramuse jooksmine pole praegu nii tähtis! Oled samasugune jo.bu nagu su kasuisa, sest sa kehkled nagu tema!
Urisesin uuesti ja ei teinud häälest välja. Hmm, tegin tegelikult küll häälest välja, kuid iseendale ikka ju võib valetada või mis?
- - -
Oli hakanud tibutama novembrivihma. Jäist ja piitsutavat. Tibutamine kasvas tavaliseks vihmaks ja veidi hiljem läks päris padukaks. Inimesed tõstsid ehmunult käed pea kohale ja kiirustasid lähimasse kohvikusse, lihtsalt mingi katuse alla, poodi, koju või autosse. Õues mängivad lapsed kutsuti sisse ja koerad tassiti samuti sisse - keegi ei soovinud, et koer tammuks pärast poriste käppadega toas ringi.
Oli tõusnud ka tuul. See ulgus kõhedustekitavalt ja pani läbinisti värisema. Vihmapiisad plärtsatasid valjult vastu asfaldit, katuseid ja autosid. Puud hakkasin suures tuules kergelt õõtsuma ning vähesed alles jäänud kortsus pruunid lehed tõusid õhku.
Kauguses kõlas müristamist. Ning hallikates pilvedes oli näha mõnda heledat välgunoolt. Ma jooksin aga edasi, hoolimata piitsutavast vihmast, ulguvast tuulest ja kõrvulukustavast müristamisest. See ju võis iga tavalise inimese jaoks õudne ja jube olla, kuid ma pidin teatud kohta jõudma. Ma olin kuulnud Chaos'e tänavast. See asus suhteliselt mu endise kodukandi lähedal. Ma olin kulutanud väärtuslikke sekundeid, et sinna jõuda.
Ja siis ma nägingi seda. Seda kohta. Number kolmteist maja ja selle vahel olevat räpast kohakest. Kohakeses olid hiiglaslikud lombid ja prügikastide lehka oli päris kaugele tunda. Traataed helkis tontlikult selles väheses valguses, mis läbi hallide pilvede tungis.
Ma jooksin kiirelt kohta ja peatusin. Õngitsesin taskust mobiili ja vaatasin närviliselt kella. Täpselt pool minutit veel. Hoidsin telefoni käes - ma ei viitsinud seda uuesti jopetaskusse panna; järsku tuleb uuesti kella vaadata?
Kakskümmend sekundit... Kus see mõrvar on? Kümme sekundit... Misasja ta viivitab? Kaheksa sekundit... Asi tundus veidi kahtlane. Viis sekundit... Kurat küll, ma plahvatan ärevusest! Neli...kolm...kaks...üks...null.
Plõksatus. Vihisemine minu poole. Valus hoop selga. Ma varisesin ootamatust hoobist maha, lompi. Telefon lendas käest, kukkudes vaikse raksatusega lompi. Telefon särises hetkeks ja siis ekraan kustus.

- - -

Autori kommentaar »