Twelve worlds[part 48] (4)

- - -

48.UNUSTATUD

,,Carl!" karjatasin ma, kuid poiss surus oma käe mu suu ette.
Carl sisistas mulle kõrva: ,,Ole praegu vait - oota rääkimisega umbes minut."
,,Misasja?" proovisin ma öelda, kuid tema käsi summutas mu küsimuse ära. Umbes minut aega pean ootama? Et rääkida? Ma ei saa enam midagi aru.
Carl tiris mind edasi. Jõudsime vähehaaval ukseni ja Carl tõmbas ukse jalaga lahti. Ta pressis end läbi väga väikese vahe välja ja tõmbas ka minu sealt läbi. Ukse kõrval oli veel üks uks ja Carl avas selle taas kord jalaga. Ta lükkas mu uksest sisse ja tuli samuti sisse. Ruumi valit.ses pimedus. Järsku tekkis eikusagilt väike erkoranž tuluke, mis lae alla vuhises ja veidi suuremaks paisus. See heitis ruumi tontlikut valgust. Olime väikeses kividest ehitatud ruumikeses, kus rippusid lihakäntsakad ja maas lebasid auklikud kondid. Surusin maha karjatuse, mis tahtis mu suust välja pääseda.
Selle asemel ma küsisin: ,,Carl, mida sa jälle siin teed?"
Carl muigas mõrult. ,,Ütleme nii, et ma olen nüüdseks nagu ihukaitsja sull."
Ma ei teinud tema vastusest välja ja esitasin järgmise küsimuse: ,,Kuidas sa mu leidsid?"
Carl hingas sügavalt sisse ja välja. ,,See on keeruline," vastas ta puiklevalt.
,,See on keeruline," kordasin ma aeglaselt ja mu hääles kõlasid tahtmatud sarkasminoodid.
,,Jah," ütles poiss. ,,See ei puutu sinusse."
Ei puutu minusse! röögatasin ma endamisi raevunult. On ikka juhmakas, see puutub minusse küllaltki palju, tänan väga, sest jutt käib ikkagi minust!
,,See puutub minusse vägagi, sest jutt ju käib ikkagi minust," nähvasin ma tuliselt.
,,No, ma ei taha sind solvata," sõnas Carl jäigalt. ,,Aga ma võin siis öelda, et sul on Jälg küljes."
,,Jälg?" kordasin ma juhmilt.
,,Jah, jälg," ütles Carl tüdinult. ,,Nüüd juhime teema eemale ja mõtleme, kuidas sind siit ära toimetada... Hmm... Äkki oleks parem sind kohe Marissa ja Zedrich'i juurde saata..."
,,Ei!" karjatasin ma nii, et Carl võpatas. ,,Ma tahan koju! Ma ei taha sinna, kas ma ei võiks natuke kodus ka olla, tänan väga?"
Carl paistis minuga nõustuvat, kuid väga vastumeelselt. ,,No, olgu pealegi," pobises ta endamisi ja hakkas käe välja sirutama.
,,Oota," peatasin ma ta. ,,Aga kuidas jääb Samantha ja teistega?"
,,Nad ei ole tähtsad," kähvas Carl ja rabeles mu haardest vabaks.
Ma röögatasin: ,,On küll!"
Ma ei mõelnud sel hetkel mitte kui midagi. Tundsin vaid surinat ja lükkasin Carli kõrvale. See jõud, mida ma kasutasin, oli mu maagiline jõud ja Carl prantsatas vastu kiviseina ja libises teadvusetult maha. Ongi ära teeninud, mõtlesin ma endamisi. Ma ei hakka teda haletsema, ta on ju nii paljusid asju minu eest varjanud...!
Lükkasin ukse jõuliselt eest nii, et see lendas vastu seina pilbasteks. Tormasin sellest teisest uksest sisse, kust ma ennem põgenenud olin ja jäin keset seda tossu seisma. Sulgesin automaatselt silmad, keskendusin ja avasin silmad. Nägin läbi tossu. Nägin maas lebavaid Samantha ja teiste kujusid. Ma põlvitasin ja roomasin Samantha juurde - ta oli teadvuseta. Keskendusin ja tõstsin peopesa ette. Sellest kiirgas punakat valgust ja see laskus mu ülejäänud sõprade kohale. Sõbrad kadusid - olin nad koju saatnud, Samanthata ei tahtnud ma lahkuda.
Raputasin Samanthat, kuni see lõpuks teadvusele tuli ja pead raputas. ,,Mis juhtus?" päris ta kohe, kui oli asjast aru saanud ja tõusis kiiresti püsti.
Selgitasin talle, mis oli pärast plahvatust juhtunud ja ta ütles vaid: ,,Ah nii. Olgu, lähme siis!"
Siis kuulsime kumisevat kõmakat, mis üsna meie juures kõlas. Veel üks plahvatus. Igalepoole lendas oranže ja kollaseid sädemeid ja õhku lisandus veel tossu. Jõud oli nii suur, et me lendasime Samanthaga umbes meetri jagu õhku ja lendasime koridori. Tõusime hingeldades püsti.
Nägime, et Carl tuigerdas meie juurde, igat sammu tehes veidi vankumas. Ta hüütas midagi meid nähes ja ütles: ,,Siit ruttu minema!"
,,Miks?" pärisin ma kohe, kuid tõusin siiski koos Samanthaga kiiresti püsti ja jooksin Carli juurde.
,,Siin toimub veel üks suur plahvatus," selgitas Carl kiiresti ja lisas: ,,Samantha on teadvuseta."
Vaatasin oma sõbrannat. Ta tuikus, silmad kinni ja vajus siis minu õla peale. Vankusin suurest raskusest, kuid toetasin tüdrukut. Carl tuli aga midagi pomisedes lähemale ja vinnas Samantha ilma mingisuguse raskuseta õlale. Vahtisin teda hetke imetlevalt, kuid jooksin siis Carlile järele.
,,Kui palju aega meil veel on?" küsisin ma, kui me trepi juurde tormasime.
,,Ma ei tea..." pomises Carl.
Hakkasin alla jooksma, kuid Carl tõmbas mu sõnatult ja järsult ülespoole. Olin täielikus segaduses, kuid järgnesin poisile siiski - praegu ma usaldasin teda veel. Jooksime viimasele korrusele. Lähedal oli üks puust redel ja selle kohal luuk. Carl ronis kärmelt ülesse ja tiris luugi suure jõuga eest, visates selle põrandale pilbasteks. Järgnesin talle, ronides nii kiiresti kui sain redelist ülesse.
Me olime jõudnud lamedale katusele. Katusel oli kerge kõndida, isegi joosta polnud raske. Carl sörkis katuseäärele ja vaatas alla. Ma vaatasin samuti ja neelatasin - alla oli umbes kakskümmend meetrit. Carl sirutas käe välja ja ta peopesa hakkas helendama.
,,Mida sa teed?" küsisin am umbuslikult, kuid Carl ei vastanud.
Ma ahhetasin. Eikusagilt oli tekkinud tumesinine keerlev portaal ja see hõljus õhus. Vaatasin alla ja tundsin siis Carli lükkamist. Ma koperdasin katuseäärele ja proovisin tasakaalu hoida. Kuid Carl tõukas mind ja ma lendasin karjudes alla. See juhtus kõik justkui aegluubis. Ma lendasin vihinal portaali sisse ja keerlesin seal paar sekundit. Siis olin ma oma toas, voodil lamamas. Nägin laes seda portaali.
Carl kukkus sealt portaalist samuti alla, kuid nõtkemalt kui mina. Samanthat polnud enam tema õlal. Vaatasin küsivalt teda, kuid Carl raputas pead. Ta tuli mu juurde ja lükkas mu voodisse pikali. Proovisin rabeleda, kuid olin täiesti kurnatud ja jõetu.
,,Kus Sam on?" esitasin ma oma viimase küsimuse.
,,Oma kodus," vastas Carl.
Carl sulges silmad ja tõstis sõrme ette. See helendas kollaselt. Ta libistas sõrmega mööda mu meelekohta ja pomises: ,,Lõdvestu... Unusta kõik..."
Ma sulgesin samuti silmad ja mu mõtted keerlesid segaselt. Olin unine. Kuid üks hääl ütles: Ära jää magama, muidu sa unustad kõik! Ma mõtlesin ükskõikselt: Mul suva, ma olen kurnatud. Ma jään magama. Seejärel hääl vaikis ja ma hakkasin magama jääma. Ma vajusin sügavasse unne ja pärast ei mäletanud ma midagi. Ma ei mäletanud, mis seal lossis juhtus. Ma ei mäletanud, et mul olid erilised võimed. Ülejäänud asjad jäid mulle meelde. Kõik ülejäänu vajus ühte kummalisse kohta - unustusse...

- - -

Autori kommentaar »