Twelve worlds[part 30] (3)

- - -

30.MÜRK

Ma ärkasin kuskil keskpäevalt ülesse ning läksin arvutisse. Ema polnud öelnud midagi selle kohta, et ta oleks avastanud, et ma olin hommikul linnas. Ma logisin msn'i sisse ja rääkisin seal Samanthaga.
Cameron Gree says: Hei, oled toibunud pangaröövist või?
Samantha Vence says: Peaaegu. Aga sina?
Cameron Gree says: Mitte eriti. Tahad minna linna niisama jalutama?
Samantha Vence says: Olgu pealegi. Saame umbes poole tunni pärast kokku - sobib?
Cameron Gree says: No, olgu. Näeme pärastpoole.
Samantha Vence says: Jap, tšau!
Cameron Gree says: Tšau.
Ajasin end arvutitoolilt püsti ja vantsisin riidekapi juurde, et midagi muud selga panna. Hommikul pandud riided olid veidi plekilised, märjad ja püksisääred olid porised. Nägin ka oma voodil ühte porijälge, mida polnud just kerge märgata.
Valisin endale mustad retuusid ja tumeroosa tuunika. Alla toppisin endale süsimusta polo, et ei peaks midagi peale panema. Jalga jätsin samad sokid ja panin jalga ühed puhta tallaga ketsid.
Suundusin kööki, et midagi süüa - hommikul olin ainult kulistanud alla pool klaasi vett ja olin jõudnud ka pooleldi näksida ühte banaani, mis nüüd vedeles prügikastis. Nagu mu ema kavatses öelda: toidu raiskamine.
Järsku ilmus minu juurde ema, kes oli arvatavasti just ärganud. Ta juuksed olid veidi sassis ja tal olid heleroosad kassisussid jalas. Tal oli seljas siidöösärk ning peale oli ta visanud valge hommikumantli. Ema haigutas uniselt ning asus kohvi tegema - ta polnud arvatavasti mind märganud.
Ütlesin vaikselt: ,,Tere hommikust."
Ema vastas: ,,Hommikust." ja asus endale röstsaia tegema.
Ma võtsin kapist leiba, külmkapist merevaiku, sinki ja juustu ja asusin võileiba tegema. Määrisin merevaigu leivale, panin peale sinki ja juustu ning panin asjad külmkappi. Võtsin pärast lühikest mõtlemist ühe salatilehe ja tillukese kurgijupi. Panin salatilehe leivale, lõikasin väikese noaga kurgijupi kolmeks viiluks ja panin leivale. Otsisin taldriku, panin leiva taldrikule ning võtsin ülevalt klaasi. Võtsin külmkapist õunamahlapaki, kallasin mahla klaasi, panin paki külmkappi tagasti ja võtsin oma hommikusöögi kätte. Liikusin teleka juurde ja asetasin hommikusöögi madalale lauale, mis sohva ees oli.
,,Olid sa hommikul üldse kodus?" küsis ema järsku.
,,Jaa, miks ma ei peaks?" luiskasin ma ning lülitasin teleka sisse. Panin Cartoon Networki ja hakkasin ,,Tom and Jerry't" vahtima.
,,Ma ei tea," sõnas ema ja kehitas õlgu - veidi kohvi tilkus lauale. ,,Mul oli lihtsalt selline tunne, et sa oled hoopis linnas, mitte kodus."
,,Õnneks oli see ainult tunne," lisas ta siis, võttis oma hommikusöögi kätte ja liikus oma tuppa. Ohkasin kergendatult - sain viimaks üksi olla.
Tegin pikkamisi oma hommikusöögile lõpu peale ja viisin nõud kraanikaussi. Pesin nõud ära, asetasin need kuivama ja potsatasin jälle teleka ette. Vaatasin paar minutit ,,Foster's home for imaginary friends'i" ja panin siis teleka kinni. Kõmpisin esikusse, hüüdsin ,,Tšau!" ja läksin välja. Pärast pangaröövi oli mu tuju suhteliselt nullis.
- - -
Istusin ühel pingil ja ootasin Samanthat. Heitsin pilgu telefonile - pool tundi oli juba ammu möödas. Kuid varsti ilmuski üks kogu eemalt ja ma tõusin püsti. Kuid see polnud Samantha. Vajusin uuesti istuma ja võtsin telefoni taskust välja - valisin Samantha numbri.
Telefon kutsus mõnda aega, kuid Samantha võttis vastu. ,,Jaa?" ütles ta.
,,Kuule, kus sa oled?" pärisin ma. ,,Ma ootan juba sind!"
,,Miks sa mind ootad?" küsis Samantha segadusse sattudes.
,,Me ju leppisime kokku, et lähme linna!" tuletasin ma talle kannatamatult meelde.
,,Ei," ütles Samantha. ,,Mina küll seda ei mäleta."
Ma küsisin uue küsimuse: ,,Olid sa kuskil kekspäeva paiku arvutis?"
,,Ei," vastas Samantha jälle. ,,Ma olin üldse aias. Mängisin oma väikese vennaga."
,,Ahah," vastasin ma vaid ja lisasin: ,,Tšau!"
,,Tšau!" sõnas Samantha rõõmsameelselt ja katkestas kõne.
Ma vajusin kössi. Kes siis oli Samantha eest rääkinud, kui tema ise oli aias? Ma ei tea... Midagi kahtlast oli käsil... Ma tõusin püsti ja kõmpisin ühte kohvikusse. Mul oli raha kaasas ja mul oli jälle kõht tühi.
Ma läksin kassa juurde ja tahtsin oma tellimuse esitada, kui noor poiss ütles: ,,Vabandust, kohvik suletakse. Kas tahaksite äkki ühe Coca-Cola pudeli tasuta kaasa?" Viimase küsimuse esitas ta veidi kavala häälega.
Ma ei märganud midagi halba selles ja ütlesin rõõmsameelselt: ,,Ikka."
Poiss ulatas Coca-Cola pudeli ning ma võtsin selle tänulikult vastu. Astusin kohvikust välja ja tõmbasin korgi pealt. Siis ma võtsin sõõmu. Kuidagi veider maitse oli. Võtsin teise lonksu. Ma tundsin, kuidas mul veidi pea ringi käis. Võtsin kolmanda lonksu ja siis tuli pimedus. Vajusin kurnatult kokku. Kusagil kaugel kuulsin ma jäiset naeru.
- - -
Ma avasin silmad. Olid jälle Surnute Maal ja jällegi oli mu ees mu tõeline ema. Ma tõusin kiiresti püsti, kuid mul oli halb olla. Pea käis ringi ja südames kuidagi valutas. Mul jooksid üle selja külmavärinad.
,,Ema!" hüüatasin ma. ,,Miks ma jälle siin olen?"
Mu tõeline ema sammus lähemale ja aitas mu püsti. Ta naeratas nukralt ja lausus: ,,Kallis tütar, sa kõigud jälle elu ja surma piiril. See poiss võis lahke ja nägus olla, kuid ta andis sulle Coca-Colasse segatud arseeni."
,,Ar-arseeni?" kokutasin ma jahmunult. ,,Miks?"
Ema naeratas jälle nukralt. ,,Lõbu pärast arvatavasti," vastas ta.
,,Mida ma nüüd teen?" pärisin ma.
,,Puhka," ütles ema mulle ja lükkas mu tagasi pikali. ,,Sa võid veel arseeni surmavast mõjust pääseda."
- - -
Ma avasin oma silmad haiglas. Lamasin haiglapalatis voodil ja mu ümber olid igasugused rohud ja ma olin tilgutite küljes. Tundsin ikka veel kerget pööritust, kuid mul oli siiski parem olla, kui enne.
Järsku kuulsin ma ukse tagant hääli. Nuttu ka.
Kuulsin ema nutust häält: ,,On temaga kõik korras? Kas saab kõik korda?"
Kuulsin ka doktor Horseberg'i häält: ,,Arvatavasti. Kuid ta peab puhkama. Teda ei tohi täna ega homme külastada - ta peaks jääma haiglasse vähemalt nädalaks."
Doktor Horseberg'i sõnad kajasid mu kõrvus edasi: ,,Arvatavasti."
Ma kujutlesin, kuidas isa istub kodus, käes kokku surutud ja murelik pilk silmis. Ma kujutasin ette, kuidas ema istub oma toas, käed näo ees ja valab halades pisaraid. Kujutlesin, kuidas Celia poetab mõnikord paar pisarat ja mõtleb ebameeldivaid asju, mis võivad minuga juhtuda.
Niiviisi mõeldes jäin ma rahutult magama. Kuid ma meenutasin oma pärisema sõnu: ,,Sa võid veel arseeni surmavast mõjust pääseda."'
Ma lootsin vaid, et ma jään ellu. Lootsin, et ema ja isa ei pea ilma minuta elama. Ma lootsin, et Celia ei jää igavesti minu järele nutma isegi siis, kui ma suren. Mu mõtted jõudsid ka Carli juurde. Kuid ma ei mõelnud talle - ta oli minuga väga halvasti käitunud ja ma ei kavatsenud temast nädal aega välja teha.

- - -

Autori kommentaar »