Twelve worlds[part 21] (5)

- - -

21.UUDIS

,,Cameron, tule siia!" hõikas mu ema köögist.
,,Ah, mida?" hõikasin ma unesegaselt vastu.
,,Mul on sulle midagi tähtsat öelda!" hõikas ema vastu ning rohkem ta ei hüüdnud midagi.
Sügasin uniselt pead ning sundisin ennast silmi avama. Kardinad olid akna eest ära tõmmatud ning kollane päike paistis sisse. Taevas oli meeldivalt helesinine ning pilved lumivalged. Minu kõrvalvoodis lebav Carl norises unes.
,,Oeh, jah," porisesin ma endamisi. ,,Ajage muidugi tüdrukud ennem ülesse - las poisid muidugi põõnagu edasi!"
Lükkasin teki pealt ära ning ajasin end haigutades püsti. Ringutasin käsi ja jalgu ning torkasin jalad sussidesse. Silusin oma öösärki ja kohendasin veidi sassis olevaid juukseid. Komberdasin ukse poole, andes õrna obaduse vastu Carli jalgu.
Carl ärkas ülesse ning hüüatas: ,,Ah-mis-mida?"
Ma itsitasin ja laususin irvitades: ,,Tere hommikust."
Carl jõllitas mulle järele, kui ma magamistoast välja läksin ning pead kratsides kööki koperdasin. Haigutasin kööki jõudes laialt ja toetasin end vastu söögilauda. Vaatasin ootavalt ema, kes pliidi juures askeldas ja pannil midagi praadis.
,,Noh?" pärisin ma kannatamatult. ,,Miks sa mind siia kutsusid?"
Ema sõnas lühidalt: ,,Sa lähed täna oma uude kooli."
Ma maigutasin üllatunult huuli ja pärisin lõpuks: ,,Mis kell? Ja kas sinna prantsuse kooli? Mis kell sa midn üldse üles äratasid?"
Ema vastas kõikidele küsimustele: ,,Sa lähed jah sinna prantsuse kooli. Ma leppisin direktoriga kokku, et lähed sinna üheteistkümne paiku. Praegult on kell kümme."
Minu selja tagant ilmus välja Carl, kes haigutas samuti ja sügas kaela. Tema pidžaamapluus oli päris kortsus ning veidi kulunud pidžaamapüksid samuti.
,,Millest te räägite?" uuris ta uniselt.
,,Cameron läheb uude kooli," ütles ema.
Ma pärisin: ,,Aga Carl? Kas ta jääbki siia passima?"
Ema tundis end veidi ebamugavalt. Lõpuks pigistas ta läbi huulte: ,,Noh, ei... Ta peab ühte ülesannet täitma... Näe, võta..." Ema surus Carlile pihku ühe kollaka pärgamenditüki.
,,Mis see on?" küsis Carl kulmu kortsutades ja voltis pärgamenditüki lahti.
Ema ei vastanud, vaid teeskles, et tal läks pannil midagi kõrbema. Ma sammusin Carlile lähemale ja piilusin üle tema õla. Seal oli musta tindiga kirjutatud tekst, mis oli sirge ja hoolikas. Seal oli kirjas:

Tere Carl!
Ma kutsun sind jälle Hispaaniasse, sest seal on praegu raske aeg - nekromantiaga tegelevad nõiad ja võlurid mässavad külades ringi, äratades üles surnuid kasse ja koeri ning lohed pursavad tuld sagedamini, kui varem.
Ma ei usu, et sind on kauaks vaja, kuid paar nädalat läheb ikka aega. Palun ära keeldu, sest meil pole mitte kedagi teist praegusel hetkel kutsuda. Mirten on praegu Portugalis - sealsed metsamoorid ässitavad metsi inimeste vastu.
Saada vastus nii kiiresti, kui saad ning ma ootan sind paari päeva pärast Hispaanias, seal samas, kus ennegi.
Sinu Riko.

Mulle meenus kohe Riko, kes oli mind rünnates käest kinni hoidnud. Ma vaatasin seda kirja jahmunult ning vaatasin siis Carlile segadusse sattudes otsa. Kas mu silmad petsid või Carl pidi tõesti minema paariks nädalaks Hispaaniasse.
Kuid Carl ei paistnud selle üle hirmu tundvat või imestavat. Ta vaid küsis: ,,Kas võrgustik on endiselt lahti?"
Ema vastas jäiselt: ,,Peaks veel pool tundi lahti olema. Võrgustikuga tekkis igavene pahandus - pliit hakkas tossu ajama."
Carl noogutas ja otsis kuskilt sahtlist pastaka. Ta keeras pärgamendi teise külje ette ja sirgeldas kiiresti vastuse: Näeme paari päeva pärast. Ta läks radiaatori juurde, mis oli meil akna all ja topis pärgamenditüki sealsest pragust sisse. Jõllitasin teda juhmilt.
,,Misasja..."
,,Niimoodi saadetakse kirju," vastas Carl lühidalt ja tuhises oma tuppa.
Vaatasin talle järele - ta paistis kuidagi vihane olevat. Just minu peale. Ma ei saanud aru, mis tal viga oli.
,,Mis tal viga on?" arutlesin ma kõvasti.
Ema vastas jälle askeldama asudes: ,,Närvis, loodetavasti muud midagi." Hetke pärast ta lisas: ,,Hakka end pigem korda sättima, varsti pead minema."
Noogutasin natuke hajameelselt ja vantsisin tagasi oma tuppa. Carli polnud seal - mind ei imestaks, kui ta oskaks ümberpaiknemist nagu minagi. Sammusin riidekapi juurde ja hakkasin seal tuhnima.
Pärast paari minutit otsustasin ma kasuks tumeroosa pikkade käistega pluusi, nööpidega sinise teksavesti, mustad teksad ja suvalised sokid. Panin end riidesse ja kammisin juuksed läbi. Panin tuka klambriga kinni ja võtsin ühe helerohelise koti kapi põhjast - kuhu ma siis pidin oma raamatud panema? Toppisin koti sisetaskusse telefoni, huulepulga, rahakoti ja varu nööpe - mul on ennemgi vesti nööbid ära tulnud. Viskasin ka kotti ühe pinali, kus oli üheksa kõige olulisemat värvi, neli vildikat, teritaja ja kustukumm ning kaks pastakat.
Vinnasin koti õlale ja läksin tagasi kööki, viskasin koti ühele toolile ja istusin laua taha - ema oli teinud omletti. Sõin pikkamisi omleti ära, jõin klaasi õunamahla ja viisin nõud kraanikaussi.
,,Kas sa viid mu ise ära?" pärisin ma emalt, kes nõusid pesi.
Ema heitis pilgu kellale - kell oli juba veerand üksteist - ja vastas: ,,Ma arvan küll. Anna mulle veel veerand tundi ning siis võime minna."
,,Kas kool asub kaugel?" uurisin ma.
Ema kehitas õlgu. ,,Vist üks tänav edasi," sõnas ta umbmäärselt.
Jätsin koti toolile, ütlesin aitäh ning läksin tagasi oma tuppa. Õnneks oli mul toas arvuti ja ma sain nii kaua arvutis olla, kui ema tegutses. Ma lülitasin arvuti sisse ja pärast paari minutit läksin ma foorumisse. Otsustasin seal niisama lobiseda.
Ma kirjutasin: Hei, lähen prantsuse kooli, mis asub Londonis - on see hea kool?
Keegi Merily nimeline vastas: Ma ei tea, ei käi seal. Ma ei ela isegi Londonis - elan Iirimaal.
Siis ütles aga keegi Josh'i nimeline poiss: Ära pigem mine sinna kooli. See on v ä g a õudne kool.
Ma küsisin: Miks?
Josh vastas: Olen esiteks kuulnud hirmsaid kuulujutte ning olen ise ka seal koolis.
Ma hakkasin just vastu kirjutama, kui ema hõikas: ,,Hakkame minema!"
Ma panin selle foorumi kinni ning tõusin püsti. Huvitav, kas see kool on tõesti õudne? Ei tea... Pühkisin selle mõtte peast ning läksin esikusse, et panna end riidesse ja kooli minna.

- - -

Autori kommentaar »