The Black Roses#8 (5)

Eelmises osas: Mõeldud on ainult viis mõtet ning aega on vähe. Tüdrukud proovivad teostada Karolini ideed, kuid asi katkes poole pealt.

Pauliine kasuisa rabeles, kuid Pauliine hoidis tema jalast kindlalt kinni. Neil oli ka vedanud, et nad polnud vale inimese peale sattunud, sest sellest oleks tulnud väga-väga suur jama. Aga siiski oli neil õige inimene käes ning tüdrukud arvasid, et kõik oli tehtud ja korras. Kuid seda siiski ei olnud.
Kui Pauliine mõtted hetkeks hajusid, siis rabeles Alfred tema haardest lahti ning kargas püsti. Ta viipas käega oma naisel - Maidele - ning tegi temaga koos sääred juhtumispaigalt.
Rahvas oli vaadanud seda rüselemist sõnatult pealt ning lärmi polnud ikka veel tekkinud. Õnneks polnud juhtumispaigal turvameest, sest siis oleks jama käes. Kohe, kui Maide ja Alferd kadunud olid, lidusid ka tüdrukud tuhatnelja sealt minema. Ainult Pauliine jäi paigale. Tema kasuisa oli heitnud talle tigeda pilgu, milles polnud enam seda headust, mida ta oli oma kasutütrele andnud. Tüdruk vangutas pead - tal polnud aimugi, kuidas ta oli sellesse jamasse koos Karolini, Karini, Luise ja Jolantaga sattunud.
Kümne minuti pärast lahkus Pauliine sündmuspaigalt ning kõmpis tujutult ning masendunult nende üüritud "korterisse". Oli vaja arutada, mida edasi teha. Siis mõtles Pauliine, Aga miks keegi mulle appi ei tulnud? See küsimus oli väärt mõtlemist, miks tõesti keegi tüdrukutest polnud talle appi tulnud.
Lõpuks, kui tüdruk sinna jõudis, siis läks ta masendunult sisse. Ta vantsis kohe magamistuppa ning heitis selili enda voodile. Teised tüdrukud olid samuti seal ning vaatasid oma sõbrannat kaastundlikult.
,,Miks te mulle appi ei tulnud?", küsis Pauliine lõpuks vaikselt, kuid oli kuulda, et ta oli natuke pettunud ning pahane.
,,Sa vist ei märganud seda, kuid samalajal, kui sa oma kasuisaga rüselesid, siis kargasime me neljakesi Meidale peale. Too rüseles palju rohkem, kui su kasuisa. Karolin või mina oleksime appi sulle tulnud, kui su kasuema nii tugev poleks olnud. Nii et, vabandust.", vastas Jolanta vabandavalt ning Pauliine kuulis tõesti seda kahetsust, mida ta oli oodanud.
,,Mida me edasi teeme?", esitas Luise vaikselt järgmise küsimuse, millele tegelikult polnud rohkem, kui üks vastus.
,,Me võtame käsile plaani B.", lausus Karin. ,,Me proovime nüüd teostada Pauliine mõtet."
Äkki hüüatas Luise: ,,Oodake! Kuid minu plaani te ennem ei maininud. Kas siis minu plaani poleks mõistlikum kasutada?"
Karolin kehitas kurvalt õlgu. ,,See on tegelikult kokkuvõttes hea plaan, mis sul on Luise, kuid nagunii on selle plaani tulemus sama. Me hakkame jälle avalikuse ees rüselema."
Luise vajus natuke rohkem tujust ära, kui teised, sest oli tihti nii, et teised teda alahindasid. Laitmatult hästi saksafoni ja flöödi mängimisest lihtsalt ei piisanud, teised lihtsalt tahtsid midagi rohkem silmapaistvamat. Kuid Luise siiski nõustus, et järgmiseks tuleb Pauliine plaan.
,,Kas peaksime ennem luure välja saatma?", mõtiskles Karolin valjusti.
,,Arvan küll, sest me ei saa ju öösiti ka seal ujulas passida, või kuidas?", lausus Pauliine kergelt muiates.
Kui tüdrukud olid rahumeelselt kokkuleppinud, et Karin ja Karolin lähevad luurele, siis ei jäi ainult oodata ja vaadata, mis edasi toimuma hakkab. Kõik tahtsid, et seekord plaan õnnestuks. Igaüks mõtisklesid oma mõtteid ning oma plaane. Karin mõtles, mis ruum see võiks olla, kus nad võiksid rünnata tema plaanis. Jolanta mõtles, mis sugulased Pauliine kasuvanematel võiksid olla. Lõpuks mõtles Pauliine, kuidas tema plaan õnnestub, teisalt mõtles ta, et see üldse ei õnnestu.
Kui aeg juba rohkem õhtu poole roomama hakkas, siis saabusid Karolin ning Karin tagasi "korterisse". Neil olid huuled natuke verised ning kätel oli näha natuke kergeid kriimustusi. Karolini käel oli näha isegi natuke muljumise jälge.
,,Mis teiega siis seal juhtus, et tee nii "vigastatud" olete?", imestas Pauliine.
Karolin turtsatas. ,,Kuula sa lugu ära ja siis sa veel imestad!"
Karin jutustaski koos Karoliniga, kuidas nad pääsesid sinna sisse ning kuulasid jutte pealt. Kasuvanemad ei teinud Pauliinest üldse juttu, vaid muretsesid ohtude pärast, mida nad võisid veel sooritada. Siis arutasid nad, kuidas lähevad homme ujuma ning läksid magamistuppa. Kuid Alfred oli sinna jäänud ning diivani lihtsalt ümber lükanud, kus Karolin ja Karin ennast peitsid. Alfred läks kohe magamistuppa ning Karin pääses enne diivani kukkumist lambi juurde. Karolini käsi aga sai kõvasti muljuda ning ta isegi natuke nuuksus, sest Karolin väitis, et see oli äärmiselt valus.
Siis rääkisid nad ka veel seda, kuidas Karin kogemata lambi põlema pani ning neile valgus otse silma paistis. Tüdrukud olid jäänud valgusest pool pimedaks ning koperdasid sealt välja, prantsatades vastu seinu ning ukse ääri, saades kriimustusi ning huuled olid läinud verd jooksma. Kui Karin ning Karolin loo lõpetasid, siis teised natuke itsitasid, kui halvasti oli see neil siiski läinud, kuid nad tundsid siiski oma kahele sõbrannale kaasa.
Pauliine lausus: ,,Kuulge, unustame korraks mured! Heidame magama ning ärkame värsketena ülesse! Millal nad pidid üldse ujuma minema?"
,,Hommikul kell kümme.", vastas Karolin õrnalt kätt silitades.
Tüdrukud käisid pesemas, pesid hambaid, kuid kõige ennem sõid nad siiski õhtusööki. Tüdrukud tirisid ööriided selga ning heitsid oma magamisasedele - Luise, Karolin ning Pauliine voodisse ja Jolanta ning Karin diivanitele. Kõik jäid paari sekundiga magama ning öö möödus haudvaikuses, ainsaks helinaks tüdrukute rahutu hingamine. Järgneb...

Uues osas: Karin, Karolin, Jolanta, Pauliine ja Luise proovivad uut plaani, mis peab toimuma ujulas. Kas neil läheb kõik korda nagu nad plaanivad või mitte?

Autori kommentaar »