Tere, siin on üks väike lugu. Tegelikult on see algus ainult. Väike sissejuhatus ka.
Olen kirjutanud ja mõelnud seda lugu juba aasta ja vist rohkemgi. Viimasel ajal ei ole olnud aega kirjutada ja selle pärast ongi mul ainult algus. Mulle meeldib kirjutada, kuid viimasel ajal ei ole mul aega ja kui tuleb aeg, siis pole motivatsiooni. Aga igatahes. Siin see on. (Ma ei ole seda praegu läbi lugenud, nii et ma loodan, et palju vigu pole)
I peatükk
„Head aega, mu armsad!”
Hüüdis Stella meile veel järgi, kui mina ja mu ema koos Patrickuga taksosse istusime.
„Kas koerad on ikka lubatud?” küsis ema igaks juhuks veel taksojuhilt üle.
„Ta on ju nii pisike ja nii armas!” vastas taksojuht hellitaval toonil, samal ajal Patrickut silmitsedes, „Kuhu sõidame?”
„Tallinna sadamasse palun,” vastas ema ja sättis end mugavalt istuma.
Hakkasime sõitma ja ma lehvitasin veel korra Stellale. Ta tegi mossis näo ja näitles sõrmedega, kuidas ta end maha laseb ning laskus vaikselt muru peale pikali. Teda tundes tean, et ta jääks sinna mitmeks tunniks pikutama, kuid tema enda heaks saadan talle sõnumi.
Mina: Puugid söövad ära su!
Stella kargab püsti ning lehvitab veel pikalt, kuni ma teda enam ei ...