Teema: Lühijutud / Muinasjutud

Ebatavalisus (0)

Kord kunagisel väga ebatavalisel talveõhtul kõndis punases siidikleidis lossi pikas koridoris ringi pruunipäine tüdruk.
Tavaliselt igapäevaselt lakkamatult naeratanud tüdruk nuttis. Juu sellepärast see nii ebatavaline talveõhtu tunduski.Võibolla muutis asja ebatavaliseks suur lumesadu, võibolla midagi muud ,aga üks asi oli selge selle tüdruku õhtu muutis morniks mitte just kõige parem uudis.
Kosjapanek oli tüdrukut juba ammu hirmutanud ,aga vastu tahtmist ,vägisi kellegile mehele minna ,ajas niiöelda uuele kuningannale külmavärinad peale .
Teda oli šokeerinud oma isa võte ,sest ka tema ema oli isaga abiellunud vastu tema tahtmist ja nagu arvata võib ei olnud kogu nende abielluaastate jooksul nende vahel mingit armastust.
Kas printsess tõesti uskus ,et ta isa võiks ta halvast saatusest päästa ? Jah võib sajaprotsendilise tõenäosusega tõendada.Ta uskus ,et isa tunnete kaudu ei laseks ta oma tütrega sama juhtuda ja lubaks tal abielluda "selle õigega".
Aga vana ja kalgi südamega isa tahtis tütrele sama ,las ta ka kannatab ,kui juba eespool on vanemad kannatanud.
Printsessi süda ei andnud rahu.Ta oli just mõni hetk tagasi oma isale öelnud ,et oli leidnud oma õige printsi ,kes temaga valgel hobusel päikeseloojangusse sõidaks ,aga isa ei allunud tütre soovidele ja tahtis ikkagi teha mida heaks arvas.
Niipalju siis heatahtlikust kuningast ,kes oma rahva heaks teeks kõike ,aga oma tütar ,see jäägu jumala hooleks ,kui tahab õnnelik olla.
Oma kuninglikku tuppa sammudes avas ta suured uksed ja sulges need otsekohe.Ta libises mööda ust põrandale ja asetas põlved konksu, oma pea nendele asetades.
Ta nuttis ,tuletas meelde ,kuidas isa oli peaaegu ,et karjunud talle näkku "EI!" kui tütar tahtis oma peigmeheks teistsugust soosikut ja tõmbas hetkeks hinge.
Suurem osa nutmisest oli otsa saanud.Mitte just väga ,sest mõned piisad veeresid ikka mööda põske alla ,aga tüdruk ei saanud midagi teha ,nad tulid iseenesest.
Mida rohkem ta tagasi mõeldes situatsiooni peale ,seda rohkem tahtis ta lossist ära joosta ja mitte kunagi tagasi tulla.
Kurbus.Viha.
Kaks ainsat sõna suutsid iseloomustada perfektselt tema tundeid.Ta lihtsalt ei suutnud veel korralikult kogu sõneluse peale mõelda ,muidu oleks neid imeilusaid sõnu veel sinna juurdegi tulnud.
Ennast kokku võttes ja kuidagimoodi toetades ukse vastu tõusis ta püsti ja värisevate jalgadega kõndis ta voodini.
Teades ,et voodi oli juba istumiseks tema all potsatas ta sinna peale ja vajus seljaga tahapoole.
Lagi polnud kunagi tundunud nii lohutav .Aga see võis ka lihtsalt printsessile nii tunduda ,sest ta silmad olid ikka veel udused pisaratest ,mis tahtsid voolama hakata.
Ei mõtles tüdruk ja tõusis selg sirge voodist üles ning hakkas uuesti uksepoole tagasi kõndima.
Ma ei anna nii lihtsalt alla !

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!