Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Sage - The girl who started the Apocalypse 25. osa (0)

Silmad helkisid tumedalt ja õlgadeni tumepruunid juuksed olid tõmbunud lokki. Ta istus toolil kössis ja vaatas mõtlikult kaugusesse. Tema pilk ei kuulunud inimesele, deemonile või inglile. Ta oli teistsugune mängija siin mängus.
Tuul mängis naise juustega. Sahistas, vedas salkudesse ning viskas juukseid silme ette, kuid naist ei paistnud see segavalt.
Kumedad kellalöögid täitsid naise meeled ja ta pööras hirmunult pead. Hetkeks võis vanduda, et ta silmad olid kuldsed, kuid ometi olid need nii tumedad. Ta hingas katkendlikult ja neelatas.
Musta keebiga kuju ilmus tema juurde ja vaatas naeratades kella. Tema silmad olid noored, kuid keha vana ja kortsus. Muie tema näol ei olnud üldsegi pahatahtlik, vaid sõbralik ja leebe, aga naine kartis teda.
„Valikud, aeg ja teod, kõiki neid on võimalik käest lasta ning neid ei saa enam kunagi tagasi,“ lausus musta keebiga kuju ja ohkas raskelt. Naeratus kustus tema näolt. Kuju must keep sahises tasaselt ja selle alt ilmus välja vana ja kondine käsi, mida kattis kortsuline nahk.
„Mida sa kardad?“
Naine pööras enda pilgu keebiga mehele ning krimpsutas suud. „Igatahes mitte sind,“ sõnas ta külmalt ja tõusis püsti. Tema kätte ilmus järsku valge roos ning ta naeratas kurvalt. „Ma kardan, et nad saavad teada. Luci ja mu vend. Saavad aru, et ma mängin topeltmängu. Ma kardan vahele jääda.“

See on #!?!# lugu. Mul on jalas, vaid aluspüksid ning muidu ma olen alasti. Ma olen verine ning mu juuksed on sassis. Bill rindkere katab pikk verine jutt ja ta silmad olid tõmbunud kissi. Ma olen üpriski kindel, et Azazel naudib praegu seda pilti.
Azazel muigas õelalt ning mõõtis mind oma pilguga. „Tead, Sage, ma mõtlesin, et teen sulle heateo. Saad aru küll, deemonid aitavad tavaliselt deemoneid,“ lausus ta mõnitava alatooniga ja raputas kergelt pead. „Mõtlesin, et toon sulle su toosi, aga paistab, et oled selle juba kätte saanud.“ Ta tõi nähtavale väikse pudeli, mille sees loksus veri. Azazel irvitas nõrgalt.
„Kas sa oled pervert või midagi sa oledki lihtsalt sellise väärastunud mõtlemisega, et kui näed alasti noort naist, siis lihtsalt irvitad?“ pärisin teravalt ja krahmasin põrandalt oma särgi. „Järgmine kord, kui sa soovid mind näha niimoodi siis palun ära hiili ligi, vaid lihtsalt küsi, eks.“ Tajusin, kuidas Billi sõrmed ümber mu randme tõmbusid ning ta üritas koos minuga kabelist kaduda.
Kahjuks ta ebaõnnestus. Tajusin, kuidas miski mu keha läbi õhu tirib ja pinkidesse viskas. Mu selg põrkus vastu puuäärt ja kuulsin õrna prõksatust. Parimal juhul mu ribid. Halvimal selgroog. Mu lihast ja luust keha varises täielikult külmale põrandale ning ma tõmbasin end automaatselt kerra. Ma värisesin, kuid ma polnud kindel, kas valust või külmast.
Nägin valgussähvatust ja kissitasin silmi. Kuulsin Azazeli pominat ja nägin Billi ümber heledat valgust. Juba imelikud sõnad ei tõotanud midagi head. Tõusin nõrgalt püsti ja suunasin käe Azazeli poole. Kallutasin kergelt pead ja sulgesin silmad. Energia voolas mu kätte ning iga sekund oli seda aina rohkem, kuni hetkeni, mil ma lasin sellest energiast lahti.
Kuulsin mütsatust ja avasin silmad. Azazeli keha oli maandunud kabeli teisse otsa ning valgus Billi ümbert hakkas kaduma. „Keegi ei saada mu inglit kuhugi ilma minu teadmata,“ pomisesin vihaselt ja andsin Billile märku, et ta kaoks.
Bill piidles mind altkulmu. Järsku oli tema poolt kuulda kerget tiivavihinat ning ta oli läinud.
Avastasin, et hoian ikka veel oma haardes valget pluusi ning ohkasin õnnest. Libistasin pluusi endale selga. Vähemalt ei tundnud ma ennast nüüd alasti.
Azazel ajas ennast istuma ja sülitas välja verd. „Tead, Sage, ma olen alati arvanud, et sa oled alumise klassi hoor, aga ma poleks kunagi arvanud, et sa hakkaksid ingliga kabelis panema ja ta verd jooma.“ Ta turtsatas naerda ja kallutas kergelt pead.
„Mina ja hoor? Palun, Azazel, sa tõesti ei oska paremat solvangut välja mõelda?“ pärisin imestunult ja kükitasin deemoni ette. „Hoor. Hoor. Hoor. Väike vaene Azazel.“ Muigasin ning ajasin pea kuklasse.
„Tuletan meelde, kellelt sa oma nipid õppinud oled,“ sõnas Azazel ning tema silmad muutusid hetkega süsimustaks. Ta irvitas vastikult ja vaatas mulle silma. „Õigus küll. Minult.“
Miski minus muutus. Kabeli ruum hajus ning asemele tulid pildid.

Ma polnud enam kabelis, kuid olin ikka kinni selles vastikus hullumajas. „Kurat küll, Azazel! Sa vana idikas!“ Krigistasin vihaselt hambaid silmitsesin koridori enda ümber. See oli sama hall koridor, aga teistmoodi. Inimesi liikus rohkem ning kõik olid kuidagi rõõmsamad.
Heitsin pilgu endale ja nägin, et olin riides. Hingasin sügavalt sisse ja heitsin pilgu aknale, kus peegeldus mulle vastu mina, kes oli teistsugune. Ta ei olnud kondine ning tal oli jumet. Pruunid juuksed olid punutud patsi ja puhtad rohelised silmad jõllitasid mind.
Raputasin pead. Heitsin pilgu enda randmetele. Armid puuduvad. Ma olin kinni armsas ja süütus Sages, kes ei saanud kontrollida midagi.
Pigistasin silmad kinni ja keskendusin lambile laes, kuid midagi ei juhtunud. „Käi persse, Azazel, sest kui ma siit pääsen oled sina see, kes hakkab endale kirstu valmistama,“ nähvasin vihaselt ja surusin huuled kokku.
„Hei, Sage, kõik korras?“ kostis mu seljatagant tuttav ja sõbralik hääl.
Pööritasin vihaselt silmi ja pöörasin ennast ümber. „Brady!? Mida ku… kuidas sa elus oled?“ pärisin kiirelt ja silmitsesin heledajuukselist Bradyt, kes oli tegelikult juba üle kuu surnud olnud, aga seisis minu ees.
Brady kortsutas kulmu ja silmitses mind. „Sage, ma pole surnud olnudki,“ sõnas ta aeglaselt ja kallutas pead. „Kas sa täna oma rohus võtsid või? Luce ütles mulle, et kui sa neid ei saa, siis muutud sa tujukaks ning su uni kaob.“
„Brady, ei, saa aru. Sa oled surnud. Kadunud. Plõks. Su veri oli mööda palatit laiali, seinale oli kirjutatud mingis imelikus tähestikus kiri. Sa. Oled. Surnud. Saad aru? Su süda ei tuksu enam,“ nähvasin vihaselt ja surusin käed rusikasse.
„Aa,“ pomises Brady vaikselt ja vaatas mulle oma siniste silmadega otsa, „nüüd hakkab meelde tulema. Ma ei saa surnud ju olla. Või saan? Ei, see ei ole loogiline. Alles oli see New Yorgi torm ning sina jõid Luce teed.“
„Luce tee,“ sõnasin vaikselt. „Ma olen vaimudemaailmas sa tahad öelda mulle? Ma olen surnud? Raisk. See #!?!# saatis mu teisse ilma.“ Krigistasin vihaselt hambaid ja silmitsesin Bradyt, kes vaatas maha.
„See on loori tagune, mitte vaimudemaailm. Siin on kinnijäänud. Inimesed, kes mõrvati või, kellel on midagi pooleli. Ma lihtsalt ei mõista, miks sa seda kõike minult küsid. Sa oled siin olnud kauem, kui mina, aga siiski olid just sina see, kes mu siia saatis.“
„Ma olen siin olnud… Mida kuradit? Mina ei tapnud sind! Sul olid luulud või midagi sellist. Ma ei tapnud sind. Ma polnud siis selleks võimeline. Lisaks miks oleksin mina pidanud su seinale verega kirjutama Chaos on tagasi, #!?!#d. #!?!#d?“ küsisin vihaselt ja raputasin pead. „Ma ei oska isegi ladina keelt!“
„Sage, kas sa oleksid vait ja laseksid mul rääkida?“ küsis Brady süütu tooniga ning kortsutas kulmu. „Oota, kas Luce polegi siis sulle rääkinud, mida ta oma tee sisse paneb?“
„Verd. Ma tean. Azazel jootis seda mulle vahe peal suuremate toosidena sisse.“
„Azazel on sul #!?!#s kinni või?“
„Ma olen ta väike #!?!#, keda ta kutsub vabal ajal hooraks, aga tänan märkamast,“ sõnasin sarkastiliselt ning pööritasin silmi. „Nii, et sa tahad öelda, et ma olen ka Chaose väike #!?!#? Aitan tal siia maailma apokalüpsist tuua?“
„Sage, sina mõrvasid mu! Sina oledki Chaos! See tüüp, kes langes armastuse pärast. Sa oled Lucifer puuri semu. Michaeli väike õde! Miks sa ise arvad, miks Luce sinuga iga tujumuutuse pärast õiendama ei hakanud? Ta kartis, et sa teed temast topise.“
„Ma ei ole Chaos. Ma olen Sage Foster, kes on lihtsalt mingi deemon! Brady, kui ma oleksin Chaos, siis ma mäletaksin midagigi sellest, mis ma olen teinud siin maailmas,“ vastasin teravalt ja hammustasin huulde.
„Ütle mulle midagi, Sage, miks sa ise arvad, et osa sinust siin on?“
„Ma…“
„…ei tea,“ lõpetas Brady mu lause ning haaras mu käest kinni ja tiris mind läbi teiste surnud inimeste. „Sage, sa ei teagi, miks sa oled siin sellisel süütul ja puhtal kujul, aga loodad saada vastuseid suurematele küsimustele, mis võiksid sind pigem haavatuks muuta. See vaim, kes on loori taga kinni on see osa sinust, mis suri hetkel, kui sa joonistasid verega sümboli ja alustasid apokalüpsise. Sa ei teadnud sel hetkel midagi deemonitest, saatanast ja inglitest. Sa olid siis lihtsalt üks süütu lapsuke, kes poleks pidanud surema.“
„Sa arvad, et ma olen siis praegu paras mõrd?“
Brady lasi mu käest lahti ja kortsutas kulmu. „Sa oled nüüd lihtsalt Chaos, peaingel, kes on saatanast hullem. Sa peadki olema mõrd, sest sa oled saatanast hullem. Sa langesid armastuse pärast. Asi mis on inglitele keelatud ning sa suutsid taevas tekitada tõelise kaose.“
„Nii, et sa tahad mulle öelda, et Chaose nimi ei olnudki alati Chaos?“
„Noh, seda ka, aga tegelikult on point selles, et sinus ei ole enam alles inimest. Sa ei tunne enam emotsioone,“ lausus Brady ettevaatlikult ning vaatas mind. Tema sinised silmad olid nukrad ja suu oli tõmbunud kriipsuks.
„Ma ei mäleta seda, et ma oleksin Chaos. Ma ei tea temast #!?!#agi ja järsku sa ütled mulle, et ma olengi tema? Päriselt või?“ pärisin pahaselt ja hingasin kramplikult välja. Ma ei taha olla Chaos. Ma ei taha olla mingisugune tüüp, kes on kardetud igal pool. Ma tahan olla see Sage, kes on praegu siin. Tundsin silmanurgas pisarat, kuid pühkisin selle kohe ära. „Ma ei teadnudki, et saan siin nutta,“ pomisesin vaikselt.
„Sa oled siin põhimõtteliselt inimene, Sage,“ lausus Brady kahetsust tundes ja embas mind sõbralikult. „Kui sa lähed tagasi, siis tee mulle teene. Ära usalda Luce. Thomast ja Elizt võid usaldada. Billist võiksid eemale hoida.“
Nuuksatasin kergelt. „Ma ei taha olla Chaos,“ sosistasin vaikselt ja raputasin pead. „Kes Luce üldse on? Ja palun ära ütle mulle, et ta on #!?!#, eks.“
„Ta on Nälja assistent lihtsalt öeldes. Deemon, kuid mitte nii vägev, kui Azazel. Paar moonutamistrikki ning ta petab su ära.“
„Ja Eliz ning Thomas?“
„Chaose… Sinu inglid. Saadeti pagendusse, kuid sa võid neid usaldada,“ sõnas Brady rutakalt ning lasi minust lahti. „Üks asi veel, Sage, pea meeles, et ära kuula häält oma peas, ükskõik, kui head nõu ta sulle annab, sest iga hetk, milles sa viibid koos temaga, muudab teid samaks isiksuseks. Häälel sinu peas on Chaose mälestused. Ta see osa sinust, mille sa lukustasid endasse, kui põgenesid puurist. Sa ei kannataks neid asi, mida tema teab?“
„Ma ei taha isegi olla tema!“ nähvasin vihaselt ja raputasin pead. „Sa ei ole Chao… mina ning sulle ei öeldud natukene aega tagasi, et sa oled langenud ingel, kes põhimõtteliselt keeras taeva persse ja joob verd, et ennast ohjas hoida!“ Pööritasin raevukalt silmi. Esimest korda elus ma tahan olla normaalne inimene ning passida hullumaja turvaliste seinte vahel.
„Saa aru, seda Azazel tahabki, et sa endast välja läheksid? Palun rahune,“ Brady vaatas mind anuva ilmega ja sarnanes vägagi kutsikaga, keda ma olin endale alati soovinud.
Hingasin sügavalt sisse. „Sa oled surnud tänu minule, Brady. Juba kolm inimest on minu käe läbi surnud,“ sisistasin läbi hammaste ja surusin huuled kokku. „Kõige hullem on see, et ma isegi ei kahetsenud nende tapmist.“
„Kolm hale arv võrreldes sellega, kui palju sa oled mõrvanud,“ lohutas Brady mind, kuid kukkus haledalt läbi. „Vabandust.“
Kortsutasin kulmu. Ma ei ole enam see plika, kes nutab ja tahab haletsust. See tüdruk on surnud, sest ta on siin. „Ma tean seda,“ vastasin külma ja kindla tooniga, mis tuli mulle endalegi üllatuseks. Kallutasin nõtkelt pead ning kissitasin silmi. „Ma ei saa usaldada sind või Elizt ega ka Thomast. Te reetsite minu ja taeva. Oleksite ühele ustavaks jäänud siis, keegi veel austaks teid, aga ei. Mina ei kuulu kumbagi maailma, aga sobin siia. Teie isegi ei kõlba siia maailma. Te olete haledamad, kui inglid või inimesed, sest teie ei suuda isegi lojaalseks jääda.“ Mind üllataks mu kalkus ja kibedus, mida ma Brady peal välja elasin.
Brady silmis oli näha ehmatust, mis oli segatud lapsikusega. „Sul isegi ei õnnestu enam kontrollida häälekest oma peas,“ ta muigas mõrult ning turtsatas. „Ma loodan,e t mälestused hävitavad su ennem, kui sa jõuad hullarist välja.“
„Mine põrgusse,“ venitasin pikalt ja lehvitasin Bradyle. Tundsin teravat valu enda kõhus ja nägin, kuidas loori tagune hakkas uduseks muutuma. Lõpuks kõik kadus.

Lebasin jõuetult kabeli külmal kivipõrandal ja tundsin ikka valu oma kõhus, millegi pärast röövis see valu kogu mu tahtmise ja mõtlemisvõime.
„Ma loodan, et sul oli ilus rännak, Sage, aga ma tuletan sulle meelde siiski, et mina olen see, kes olukorda kontrollib mitte sina. Sa oled minuga võrreldes tühine auk ning ma võin su iga hetk teha maatasa,“ sosistas Azazel mulle kõrva ning irvitas õelalt. „Praegu on sul kõhus minu kallis sümbolitega nuga, mis teatavasti lööb teadvusetuks isegi ingli.“
Hakkasin naerma. Napakalt naerma. Iga minu turtsatus tõi nähtavale aina rohkem verd. Azazel oli bluffinud mind piinates. Ta ei teadnud, eks ma olen, mis andis mulle tema ees suure eelise.
Azazel lükkas noa sügavamale mu kõhtu ning hetke pärast värvus mu silme ees kõik mustaks.

Teavita ebasobivast sissekandest!