Sage - The girl who started the Apocalypse 10. osa Juubel (4)

Järgnev nädal peale Brady surma oli kergelt öeldes kummaline ja raske. Kaardimängud olid jäänud harvemaks ning isegi, kui me mängisime tundus Brady koht tühjana, kuigi selle täitis Bill. Siiski oli midagi puudu.
Inimesed mu ümber olid muutunud. Sanitarid vaatasid mind kaasatundva ning vabandava pilguga, et nii läks. Nad teadsid, et on, vaid aja küsimus, kui ma ei jõua enam oma tugevat isiksust teeselda ning varisen kokku ja muutub täiesti hulluks. Millegi pärast ma lootsin, et neil oli õigus, kuna sisimas ma tahtsin siit ära.
Kõige rohkem olid muutunud mu sõbrad. Nii kahtlane, kui see ka ei tunduks, olid mul lõpuks olemas sõbrad, keda ma sain usaldada. Isegi oma kõige ulmelisemas unistustes poleks ma suutnud ette kujutada, et minusugusel on sõbrad.
Eliz hoidus eemale viimastel päevadel kõigist meist, kes temaga üritasid rääkida. Ta oli tõmbunud endasse ja veetis päevi puhketoas kohvi juues. Talle oli määratud psühholoogiline abi ning mingid ravimid, mida ta ei kavatsenud sisse võtta. Brady surm oli teda räsinud hullemini, kui teisi.
Külm süda ja tunnete mitte välja näitamine oli Thomase jaoks päästerõngas, mida kasutada. Ta ei naeratanud ega nutnud. Matustel püsis ta tõsise ilmega ning segas rahutult oma kaarte ja kortsutas aegajalt kulmu. Miski temas oli just kui paika läinud ning puhkas nüüd rahus.
Luce ning Bill olid rahulikud, kuid tegid üksteisele pidevalt ülbeid kommentaare. Nad ei talunud üksteist. Bill arvas, et ma ei tohiks teed nii palju juua, kuid koheselt teatas Luce, et kui ta tahab mind näha koguaeg pahurana ning närvilisena, siis ta võib jah minult tee ära võtta.
Ja siis veel mina. Mind võib kirjeldada väga hästi sõnadega vaikus enne tormi, kuna mu tujud muutusid sekundi pealt ning kõik hood tulid ilma märkideta. Vaevlesin ööseti tunde unetuse käes ja talusin võikaid pilte Brady elutust kehast, mis ajasid mind iiveldama. Päeval veetsin ma enamuse ajast vaimuhaigla raamatukogus ning üritasin mitte välja teha mõtetest, mis kandsid nime „Chaos“ ja „kes Luce on?“.
Järgides oma päeva tavalist rütmi olin ma raamatukogus. Istusin laua peal. Mind ümbritsesid vist kümned raamatud, mis rääkisid legendidest, silmamoondajatest ning inglitest. Ma arvasin, et Chaose kohta info leidmine saab olema lihtne ja kerge, kuid saatus armastab mind vist kiusata. Nimelt on ajalugu Chaose põhimõtteliselt maha vaikinud ja kõik, mis ma ka leidsin, olin teada saanud juba Billi jutust.
Samuti ei saanud ma #!?!#agi teada olendite kohta, kes paistavad ühele inimesele ühtmoodi, kui teisele. Ma olin suutnud enda huviorbiiti valida teemad, mille kohta on võimatu midagi välja kaevata. Super.
Võtsin uue raamatu virnast ning avasin selle. Raamat avanes teema kohal peainglid. Jackpot. Kolm peainglit ja kaks veel sulgudes. Michael, Raphael, Gabriel, (Lucifer ja Chaos). Bill oli mulle maininud, et Chaos oli Michaeli väike õde, järelikult oli mul lootust leida Chaose kohta midagi Michaeli alt.
Ma ei tormanud kohe Chaost otsima raamatust, vaid jäin silmitsema viite nime. Bill rääkis mulle Luciferi ja Chaose kohta. Michaeli oli maininud ta, vaid mööda minnes. Bill polnud mulle rääkinud kahest peainglist. Raphaelist ja Gabrielist.
Keerasin lehekülgi kuni jõudsin leheküljeni, mis rääkis Gabrielist. Kuigi ta oli peaingel, oli temast kirjutatud, vaid pool lehekülge. Ohkasin ja panin raamatu kinni. Tõmbasin nimetissõrmega mõtlikult üle raamatukaane ja sulgesin silmad. Kui raamatutest midagi ei leia, peab kasutama elavat geeniust, kes teab kõike. Billi.
Mulle meeldis Billiga koos aegaveeta. Ta suutis mind maha rahustada, kui olin valmis teatama kõigile, kui idioodid nad on. Kuigi Bill võis olla igapäevaste asjade alal täielik loll, siis teadmiste osas oli ta lihtsalt geenius. Päev peale Brady surma, oli ta mulle rääkinud sadu erinevaid teooriaid ja lugusid, kuhu inimesed peale surma lähevad.
„Tere, Sage. Kas sul on aega?“ küsis, kellegi madal hääl mu seljatagant. Mul läks aega taipamaks, et hääle omanik oli Peter.
Ohkasin raskelt. „Mul on aega. Natukene,“ vastasin vastu tahtmist ning lükkasin raamatud laua ääre poole. Mul oli õnnestunud terve nädal peaaegu arste vältida, hoiduda psühholoogilistest testidest ning uutest ravimitest. Praegu võiks see niimoodi ka jätkuda.
„Tore,“ sõnas arst ning naeratas mulle võltsi leebusega. „Ma kuulsin, mis juhtus ning hakkasin muretsema, kuidas sul on sellest ajast peale läinud ja kuna sind pole haigla peal eriti näha olnud, siis ma kartsin halvimad.“ Doktori hääles oli kuulda siirast mure, kuid ometi ei suutnud ma seda uskuda. Ta istus mu kõrvale laua peale ning heitis pilgu raamatutele, mida ma olin püüdnud varjata.
„Ma polegi eriti haigla peal ringi käinud,“ laususin meeleheitliku kiirusega ja kahetsesin koheselt öeldut. „Kartsid, et lõikan enda veenid läbi või üritan enesetappu?“ Ma tundsin ennast veidralt ning nii ma polnud enam end ammu tundnud. Tajusin endast õhkuvad kaitsehoiakud ja pahurust. Nihkusin vaikselt raamatute ette.
„Ausalt öeldes, jah ma kartsin, et sa võid midagi sellist korda saata,“ vastas Peter mulle küsimuse eest põiklemata. „Kahjuks ei osanud ka su sõbrad mulle öelda, kus sind leida võib. Nende jutust oli ka aru saada, et sa üritad neid vältida.“
Milliste mu sõpradega sa rääkisid, küsisin endalt. „Ma eiran neid praegu, kuna nad tuletavad mulle Bradyt meelde,“ ütlesin otse välja ja jäin tardunult seina vaatama. Mu silme ette vilksatasid verised mälestused Bradyst. Külm ja kahvatu keha, mis lebab vereloigus.
Surusin iiveldustunde alla ja panin peopesad meelekohtadele. Mälestus Bradyst ei lahkunud mu meeltest, vaid püsis seal. Kõik see veri ja hais mälestustes muudab mu tõenäoliselt emotsionaalselt ebastabiilseks ning arstidel on põhjus olemas, miks mind palatisse lukustada.
„Kas on kõik korras?“
„Põrgu päralt ei! Ma tunnen, et oksendan kohe põranda ja enda täis,“ pomisesin kurjalt ning peitsin pea põlvede vahele. Ma tahtsin siit ära, korrutasin paaniliselt endale ja üritasin lootusetult tõrjuda võikaid pilte Bradyst.
„Sage, kui sa soovid rääkida minuga, kui arstiga siis on see lubatud,“ kostis Peter sõbralikult ja vaatas mulle silma. „Kõik jääb meie vahele. Ma luban.“
Iiveldus oli kadunud ning ajasin selja sirgu. „Selles ongi asi. Sa tahad rääkida minuga, kui arst kuna siis saad mind tembeldada hulluks patsiendiks, aga ma ei soovi seda. Ma olen terve nädal vältinud arste ja sanitare kuna nad kõik arvavad, et tahan nendega nii väga juhtunust rääkida! Ei, ma ei taha, kellegagi arutleda selle üle, kuidas mul on läinud või, kuidas ma hakkama saan.“ Miski minus plahvatas ja ma ei suutnud enam endaga hakkama saada. „Paljud arvavad, et juhtunu asjus selgusele jõuda ning luua korda mu peakolus aitab mind, kuid tegelikult on vastu pidi! Las mälestused Bradyst jäävad mineviku! Ma ei taha, et keegi neid mulle meelde tuletaks“ sõnasin vihaselt ja nokkisin puust lauda.
„Mul on seda väga kahju, kuid samas hea meel kuulda,“ lausus arst ning võttis laua äärelt ühe raamatu. Ta avas selle ja lehitses paar lehekülge. Paari sekundi pärast sulges Peter raamatu ja vaatas mulle tõsiselt otsa.
„Mind see ei lohuta küll kuidagi,“ pomisesin ükskõikselt ja surusin käed rusikasse. „Sa ei peaks mind üle üldse tähele panema, kuna ma ei suuda ennast enam normaalsena või no stabiilsena hoida. Ma muutun iga päevaga aina rohkem hulluks.“
„Sage, millal sa viimati ravimeid said?“ päris arst uurivalt ja kallutas uudishimulikult pead. Ta pani võetud raamatu tagasi teiste juurde.
„Ma ei mäleta ju,“ pomisesin tusaselt, „äkki õhtu enne Brady surma. Kurat! Ma ei suuda ausalt meelde tuletada. Ma olen omadega persses.“ Jup, seda tõestas juba see, et ma kasutasin ühes lauses nii ebamoraalseid sõnu.
„Sage, rahune,“ palus Peter. „Kas sa tablette soovid?“
„Ei! Mida ma räägin? Loomulikult tahan,“ sõnasin pahuralt ja lõpetasin laua hävitamise. Ma tundsin ennast narkomaanina, kes pole oma toosi kätte saanud ning annaks kõik, et seda saada. Tänane oli juba ametlikult metsa läinud. Ma vajasin, millegi pärast jälle üle pika aja ravimeid, Luce polnud mulle teed teinud ning ma pean lõpuks arstiga rääkima. Ma vihkan juba tänast ning pole võimalik, et midagi läheb veel rohkem persse.
Arst noogutas ja andis mulle märku, et ma ootaksin sekundi. „Ma lasin sinu jaoks valmistada tugevamad ravimid. Teised arstid vaatasid mind imelikult, kui sellise tellimuse esitasin. Nad arvasid, et üritan elevanti magama panna,“ lausus ta ja naeratas. Ta tõi taskust välja kaks lillakat tabletti ja ulatas need mulle.
Krahmasin tabletid ning jäin neid altkulmu põrnitsema. „Need on lillad, mitte sinised,“ teatasin pettunult ja uurisin asjalikult tablette. Ma vihkasin muudatusi, sest need tõid alati kaasa jamasid ning usaldamatust.
„Koostisosasid muudeti,“ tähendas arst rahulikult ning naeratas. „Neela need alla ja sinu enesetunne paraneb märgatavalt.“ Ta võttis laua ääre pealt uue raamatu ning silmitses seda üllatunult.
Ohkasin raskelt ja neelasin tabletid alla. Need maitsesid teistmoodi, kui eelmised. Paremini ning isegi magusamalt. Ma kõlan praegu täieliku narkomaanina, kes on just proovinud uut uimastit ja on sellest võlutud.
„Sage, mul oleks vaja läbi viia sinuga väikene test, kas see sobiks sulle?“ uuris doktor ning silmitses mind küsiva pilguga. Ma polnud ennem märganud, aga ta helepruunid silmad sisaldasid musta ja sünget varjundit, mis oli kummaline ja harjumatu. Ta oli noor, kuid ometi tundus vana ja elukogenuna.
Noogutasin vastu tahtmist. „Isegi, kui ma ei nõustuks, viiksid sa testi läbi,“ sõnasin ükskõikselt ja kehitasin õlgu. „Mul ei ole ju valiku võimalust.“ Minu süngus andis endast märku, muutes mu hääle külmaks ja kalgiks. Ma olin muutunud. Kindlasti. Kolm nädalat tagasi olin ma õnnelik. Ma ei tundnud siis Thomast, Luce, Elizt, Billi ja Bradyt, kuid ometi olin ma rõõmus.
„Ei ole vist tõesti,“ lausus Peter ning surus huuled kokku. „Sa uurid ingleid?“ Ta lehitses hajameelselt raamatut ning kergitas kulme.
„Ma mõtlesin, et oleks vist viimane aeg end harida religiooni osas,“ vastasin põiklevat ja nihelesin ebamugavalt. „Olen ju siiski üles kasvanud katoliku kiriku vaimuhaiglas.“ Ma kartsin üleliigseid küsimusi Peteri poolt.
„See nimi on jäänud külge vanast ajast,“ pomises Peter. „Kunagi kuulus see hoone kirikule, kuid paar sada aastat tagasi, muudeti see vaimuhaiglaks. Kui sa üritad end harida religiooni osas siis see ei seleta raamatuid muudest olenditest ja vanadest tähestikest.“ Arst silmitses mind altkulmu ning trummeldas sõrmedega raamatukaanel.
#!?!#! „Ma lihtsalt…“ alustasin kogelevalt ja hammustasin huulde, „hakkasin huvituma ka mütoloogiast.“ Ja see oli maailma kõige halvem valetamine number üks. Hullumajas veedetud elu oli teinud minust ideaalse valetaja ja varga, kuid praegu põrusin ma läbi.
„Ja vanad tähesikud. Kas midagi ei olnud mitte teeba tähestikus kirjutatud Brady verega tema seinale?“ päris Peter ja kallutas uudishimulikult pead.
Ma ei suutnud enam. Silme ette kerkisid uued pildid Bradyst, kes ei olnud enam isegi Brady, vaid moonutatud ja verine mees. Mu hingamine kiirenes ja ma ei suutnud eristada mälestusi kujutelmadest.
„Ja Chaos. See seletaks ju päris paljud, eks? Miks sa uurid ingleid, olendeid ja vanu tähestike. Kõike seda. Sa otsid informatsiooni Chaose kohta, aga temast pole peaaegu midagi kirjas. Ta on põlatum, kui Lucifer.“
„Lõpeta!“ karjusin meeleheitlikult. Mu süda tagus vastu rinnakorvi ning tegi meeletult haiget. Kaine mõistus oli mu maha jätnud ja nüüd terroriseerisid mind mu mälestused. Piinasid ja veristasid mind.
Keegi raputas mind õlgadest ja sõnas: „Sage! Kas sinuga on kõik korras? Sul on vist mingisugune hoog. Me peame sind sinu palatisse toimetama.“ See keegi oli Peter. Ta oli jälle endine. Must ja sünge varjund oli tema silmadest kadunud, kuid ometi ma kartsin teda.
„Hoia minust eemale,“ sisistasin teravalt ja hüppasin püsti. Heitsin pilgu korraks arstile ja raputasin uskumatult pead. Ning siis ma jooksin.

Ma ei imesta, et mu mõistus oli minuga raamatukogus hakanud mängima ning tegelikult olen ma isegi üllatunud, et see nii hilja juhtus. Brady surm ja kõik muu oli mind mõjutanud. Ravimeid ma ei tahtnud võtta ning see oli ka vist mulle saatuslikuks saanud.
Jooksmise olin ma juba ammu lõpetanud. Võib-olla tunde tagasi. Ma ei tea. Peale raamatukogust põgenemist olin ma lihtsalt jooksnud mööda kõrval koridore ning avastanud vaimuhaigla nurki, kus ma polnud ennem käinud. Sanitari nähes pöörasin ma koheselt otsa ümber ja jooksin tuldud teed tagasi. Oleme ausad, juhtum raamatukogus hirmutas mul pasa lahti.
Mu jalad olid muutunud kõndimisest tuimaks, südame rütm tavapäraseks, kuid mu mõistus oli sodi. Põrmustatud. Piinatud mälestuste ja kujutlusvõimeviljadega. Elasin läbi üha uuesti läbi vestlust Peteriga, mis oli tema arust, vaid minu hullushoog. Iga kord, kui Peter mainis Chaost võpatasin ja tundsin, kuidas mu hing kinni jäi.
Jalutades olin ma mõelnud, vaid paarile üksikule asjale. Brady surmale, verele ja teele. Ma ei saa aru, mis naudingut mulle pakkus enda piinamine Brady surmaga, kuid ma ikkagi tegin seda. Hulluse üks imelikumaid pooli.
Surusin käed risti rinnale ja hoidsin pilgu maas. Temperatuur koridoris langes märgatavalt ning pani mind kiiremini kõndima. Iga hingetõmme tõi nähtavale uue aurupilve, mis tõusis kõrgele üles. Ma ei armastanud küll sooja, kuid eriline külma austaja ma ka ei olnud.
Hakkasin taas jooksma ja hetkeks tekitas see mulle isegi soojema tunde. Esimest korda üle kümnete minutite keerles mu peas jälle üks mõte. On napakas ära joosta külma eest. Mu näole tõusis korraks tilluke naeratus, mis põrmustati koheselt mu sodi mõistuse poolt.
Aeglane sörk oli muutunud kiiremaks ja mu tähelepanu köitsid vilkuvad tuled. Miski minu peas kordas mulle, et see on järjekordne hoog, mis läheb üle varsti, kuid samas turtsatas süngus minus selle peale naerda. Näpistasin ennast käsivarrest. Tundsin valu. Järelikult ei olnud see hoog. See oli asi nimega reaalsus.
Külmus ja vilkuvad tuled panid mu kujutlusvõime täiskiirusel töötama. Mu pähe turgatasid kõige jõledamad ning hirmsamad asjad, mida inimene on võimeline looma oma mõistuse abil. Mõni ette kujutus ajas mind rohkem iiveldama, kui teine.
Ma ei jooksnud enam normaalse kiirusega, vaid spurtisin. Pulss kiirenes iga sekundiga ja süda tootis vereringesse aina kärmemalt verd. Tundsin ennast elava robotina, kes on võimeline jooksma spurtides kilomeetreid.
Hing jäi kinni ning ma kukkusin. Lendasin vastu põrandat ja tajusin pea ja külma kivi kokkupõrget. Iga sekundiga tungis külm üha rohkem mu naha vahele ja tuletas mulle meelde, et ma peaksin püsti tõusma ja edasi jooksma. Põgenema, mida ma hästi oskan. Aga ma lihtsalt ei suutnud. Olin alla andnud.
Iga kord, kui sulgesin silmad püsisined need kinni kauem, kui eelmine kord. Olin end jooksnud viimse piirini ega suutnud ennast enam liigutada. Mu pea valutas ja jalad tuikasid kohutavalt. Ausalt öeldes ma tundsin ennast inimesena.
Must suits levis mööda koridori ja mähkis mind endasse. Ma kadusin, kuid ei oska öelda kuhu. Ma ei suutnud ennast liigutada, ega kontrollida enda jäsemeid. Olin just, kui hing ilma kehata, kuid ometi oli mul olemas keha.
Miski surus mind aina rohkem sügavamale nurka mu enda kehas. Ma mõtlesin, kuid need ei olnud minu mõtted, tõusin, kuid ma ei tahtnud. Meil hakkab olema nüüd väga lõbus, sosistas miski minu peas ning irvitas vastikult.
Hakkasin köhima. Tajusin, kuidas iga köhatamisega kadus võõras minust ja lasi mind vabaks. Mu keha kuulus taas minule. Vajusin jõuetult põrandale ja lootsin südamest, et ei löönud uuesti enda pead ära, kuna ma ei tundnud enam midagi.
Pigistasin silmad kinni ja hingasin ebaühtlaselt. Kuulasin vaiksuses enda nõrkasid südamelööke, mille vahele kostsid ka kiired sammud. Keegi kummardas minu kohale ja silitas mu pead.
„Kõik saab korda, Sage. Sa jäid ellu. Me peame su haiglatiiba viima. Sa oled omadega päris läbi,“ sõnas mees ja võttis mind sülle. „Unusta see,Sage.“ Rääkijaks oli Bill.
Ma valetasin, kui ütlesin, et enam hullemaks mu päev minna ei saa.

Autori kommentaar »