Utoopia; # 1.osa (3)

"Elu on nagu lill. Tuled mullast välja, lesid päikese käes ilma, et saaksid nahavähki nagu Hullud inimesed, kunagi kartsid. Ja kui aeg käes siis ütled: "No problem ja Hasta la vista, baby."" teatas Giane muretult ja kaanis endale joogi sisse. Ta silmitses hetkeks hõljuklaudadega õhus sõitvaid mehi ja muigas.
"Kuule," ohkasin ja pööritasin silmi, "sa tead, et mulle ei õpetatud, seda kuradima vana-inglise keelt," vastasin tõredalt ja vaatasin poissi, keda Giane parasjagu hajameelselt vaatas. Tõesti poiss oli taevalikult ilus. Kuldpruunikas nahk ja need sinised silmad...
"Sa ajugeenius, ei tea, mis tähendab No problem?" küsis Giane. "See tähendab seda, et pole promleemi."
"Aa," tõin vaid kuuldavale ja keskendusin jälle poisile. Ei mind ei paneks ta iial tähele. Olen liiga kõhn, aga poistele meeldivad kumerused, mida minul ollagi pole. Mu juuksed on ebaloomuliku värvi. Pruunid. Samas kõigil teistel on juuksed meekarva blondi või metsikult musta värvi. Mu silmad on tobedad pruunid, kuid mu ümber liikuvatel inimestel on silmad kas kassilikult rohelised või siis taeva sinised. Ai kuidas ma neid kadestan.
"Mida Hasta la vista, baby tähendab?"
"Viisakamalt tõlkides, tähendab see Head aega, kallis, kuid õige tõlge on Kohtume põrgus, baby," sõnas Giane muiates. "Viimast varianti plaanin kasutada sinu matustel... Klaas täitu." Gaine klaas täitus erivärvides kokteiliga, milles olev kõrs helendas, tuhmi valgusega ruumis.
"Ma ei plaani veel surra. Ma ei kavatse, ka kuulda selliseid sõnu oma matustel," laususin ükskõikselt ja trummeldasin sõrmedega vastu lauda.
Giane noogutas ja jõi kokteili. Ta piidles, kedagi silmanurgast huviga.
"Kuule, mitu kokteili..." alustasin küsimusega, kuid Giane jõudis mind juba katkestada.
"Tss! Kompu. Sinu poolt vaadates kella kolme suunas. Ära ainult vaata teda. Kompu poiss, kes hoiab käes uut hõljuklauda, kes naeratab nii magusalt."
Vaatasin kella kolme suunas ja sain aru, et Giane oli mulle kirjeldanud äsja, seda taevaliku poissi, keda olin ennem pidevalt vaadanud. Tundsin hetkega enda jalal valusat hoopi ning pöörasin tagasi Giane poole. Ta vaatas mind pahase pilguga ja küsis: "Kas ma ei rääkinud midagi ära vaata tema poole?"
Ühmasin Gianele, vaid vastuseks vaatasin uuesti poissi. Ta pilgus oli midagi kutsuvat, mis tõmbas lihtsalt pilgu temale. Poiss viipas minu suunas ja muigas.
"Veidrik, mine nüüd. Ta kutsub sind! Üks kord sul veab vähemalt. Sa ei taha elu lõpuni ju üksikuks jääda. Mina võin rahulikult siin kokteile edasi kaanida," sõnas Giane ja müksas mind.
Ohkasin ja tõusin püsti. Mu must minikleit seadis, igasugusele liikumisele piirangud. Jooksmine võimatu, hõljuklauad unusta ära, käimine... sobib. Sammusin nii elegantselt, kui võimalik poisi juurde ja naeratasin.
Muusika muutus energilisemaks, tundes saalist tulevaid võnkeid ja tuled hakkasid erivärvides vilkuma.
Kompu pidi üle muusika karjuma oma nime: "Mina olen Finn!"
Noogutasin talle arusaadavalt ja pani oma juuksesalgu flirtivalt kõrva taha. " Denna,"
Kompu Finn naeratas ja haaras mul käest. Ta tõmbas mind metsiku rahvamassi seest välja ja teatas: "Tule ma näitan sulle midagi,"

Autori kommentaar »