Teema: Järjejutud / Muu

Thirst # 12.osa (0)

...nägin võõrast istumas toolil. Ta tumepruunid juuksed olid sassis. <<Minu nimi on Trevor Williem Trude.>> Kuulsin teda ütlemas. Trude Betty ja Ethani perekonnanimi. Tundsin kuidas külmavärinad üle mu selja jooksid. Taganesin paar sammu ,aga sellest polnud kasu ,sest ta oli juba minu juures. Ta silitas oma sõrmega mu kurku ja naeratas. <<Sul puudub pluss niiet sa oled muutunud.>> Vaatasin talle silma. Tema rohekad-hallid silmad oli nii tuttavad ,aga ma ei suutnud meenutada kus ma neid näinud olin. tundsin kuidas hirm minus kasvas. Mul ei olnud mingeid eriomadusi peale päikese käes olemise ,aga öösel enda kaitsmiseks polnud sellest kasu.
<<Sa oled tõesti väga Antonia moodi nagu Ethan on oma paberitele kirjutanud. Tema paberimajanduses pole süsteemi...> Ütles ta ohates. Nägin kuidas ta üht mu punast patsist välja tulnud juukse salku keerutas. Ma neelatasin ja ütlesin kokutades: <<Sa... sa oled surnud ju!>> Nägin kuidas ta turtsatas ja ütles muiates: <<Catherine kõik on meist rohkem või vähem surnud.>> Ta tõmbas oma käe ära ja naeratas. <<Kui ma esimest korda sind nägin arvasin ,et Antonia on tagasi ellu ärganud ja et lisaks päikesele on ta ka vaia ja hõbeda kindel.>> Jätkas ta oma pooleli jäänut lauset.
Nägin kuidas ta kõrvale vaatas ja ütles: <<Loodan ,et me kohtume veel Catherine.>> Tundsin kuidas kõik mu ümbert kadus. Algul pisemad asjad ja lõpuks Trevor.
<<Ärka ülesse väike bitch!>> Kuulsin Betty häält ennast hõikamas. Ajasin ennast istuma ja tundsin enda käel põletavat valu. Mu silmad ergastusid ja ahmisin õhku. <<Pühavesi toimub alati.>> Ütles Ridley ja viis oma klaasi tagasi kööki. Vaatasin oma kätt ja nägin kuidas põletus hakkas kaduma. Neelatasin ja küsisin: <<Mis toimub?!>>
Betty krimpsutas vihaselt nägu ja ütles: <<Ethan on kadunud ja sind väikest bitchi on kutsutud magistri peole!>> Tundsin kuidas mu sees kõik tühjaks muutus. Ethan oli kadunud. Mina nägin teda viimasena ja ta lahkus sellepärast ,et ei suutnud mind enam peaaegu Antoniast eristada! Tõusin püsti ja ütlesin: <<Ma ei tea midagi mis toimub ,aga ma tean ,et Ethaniga on kõik korras.>> Kõndisin külmkapi juurde ja avasin selle vihase rapsuga. Võtsin sealt ühe AB-negatiivse. Käristasin verepaki ja valasin selle klaasi. Vaatasin klaasi ja võtsin selle laualt ära. Võtsin lonksu verd ja küsisin mõtlikult: <<Betty, kas su vanema venna nimi oli Trevor Williem Trude?>> Tundsin kuidas Betty tardus. Ta vaatas maha ja ütles: <<Jah see oli ta nimi.>> Pöörasin ennast Betty poole ja nägin ta nägu. See oli nii süütu nagu poleks sellel näol kanda mitte ühtegi mõrva. Ta istus valgele nahk diivanile ja küsis: <<Kuidas sa seda teadsid?>> Naeratasin ja võtsin lonksu verd. <<Unenägu kõigest.>> Ütlesin ma huupi ,aga ma kahetsesin seda kohe kui selle välja ütlesin. Nägin kuidas Betty krimpsutas nägu ja küsis: <<Mis ta veel sulle unenäos ütles?>>
Kehitasin õlgu. <<Ei midagi erilist peale selle ,et ta rääkis nagu oleks ta mind kunagi ennem näinud. Ta välimus oli kummaliselt tuttav.>>
Betty noogutas ja ajas ennast püsti. <<Oki. Sina lähed paned endale pidulikumad riided ja me hakkame minema!>> Ta vaatas korraks veel mulle silma ja lahkus.
Vaatasin maha ja kobasin midagi pükste taskust. Nägin paberit mis välja ilmus. See oli kollaka varjundiga ja tundus nagu see oleks aastaid mu taskus kopitanud. Pakkisin selle lahti ja silmitsesin seda. See oli sama pilt kus Ethan oli mind esimest korda näinud ,aga midagi oli seal valesti. Seal oli väike kiri. Me oleme algul nõrgad nagu Daywalkerid ikka ,aga aastatega muutume tugevamaks.

Teavita ebasobivast sissekandest!