Selline on siis mu elu: #3 osa (2)

Mis kasu on sellest, et sa teadis palju, kui sa ei osanud kasutada oma teadmisi oma vajaduste tarbeks. (Petrarca: 1304-1374)


Liikusin edasi rahulikumalt müüride vahel kuni nägin öövahtkonda. Ma tardusin hetkeks, mu süda lõi valjemini kui ma oleks tahtnud ja laususin kiirel ja teraval toonil: Olgu sa neetud öövahtkond! ja hakkasin jooksma.
Kuna öövahtkond ajas taga kurjategijaid siis olin mina nende nimekirjas esimene.
Öövahtkond märkas mind ja hakkasid jooksma. Nende jooks oli nagu südame rütm. Sellega meenus mulle Valdi ütlus kui ma murdsin ta lossi sisse ja üritasin teda tappa: Ma oskan südamerütmi järgi määrata inimese iseloomu ja võiksin lausa selle järgi tantsida ,aga sinu südamerütm on nii stabiilne ,et ajab mu hulluks.
Raputasin oma pead ,et see mõtte peast välja saada. Samal hetkel karjus öövahtkond: Victoria Van kui seisma jääte saate kergema karistuse!
Sülitasin maha ,teadsin ,et öövahtkonna juttu ei tohi usaldada. Hakkasin pöörama ühte kõrval tänavasse kuid takerdusin oma keepi. Rabelesin sealt välja ja vaatasin tänavat mis mulle tuntus nii pikk kuid tegelt ei olnud.
Jooksin edasi mööda kõrval tänavat ja järsku kuulsin: Victoria peatu!
Kuulsin vahtkonna samme jälle ja otsustasin ühte majja sisse murda.
Mul vedas, maja uks oli õnneks lahti ja ma tormasin sinna sisse.
Maja oli väike. Köök oli lagunenud ainult üks tool ja väike laud olid köögis, mingisse nurka oli pandud palju sulgi, ma järeldasin sulgedest ,et see on magamis koht.
Maja oli üpriski tühi.
Viskasin enda vöö koos varustusega laua peale, ja heitsin sulgede peale pikali ja uinusin.


21 Juuni hommik:
Ärkasin ülesse. Ehmatasin ühe krõbina peale mis tuli köögi poolsest nurgast.
Tõusin kähku püsti ja olin rünnaku valmis. Siis hakkasin liikuma köögi nurga poole ja ütlesin solvunul häälel: Rottid.
Võtsin laua pealt oma vöö koos varustusega ja läksin ukse juurde mis viis välja kõrval tänavale kus ma ajutiselt peatusin. Pöörasin ukse peal ümber vaatamaks kas kõik on korras ja laususin: Kahe nädala pärast tuleb see urgas maha jätta. ja astusin uksest välja.
Liikusin mööda kõrvaltänavat alla baari poole, sealt edasi läksin mööda põik tänavat edasi kloostri poole. Miks ma kloostri poole lähen kui võiksin minna teisele poole! mu jalad kantsid mind kloostri poole ,kuid mu meel oli mu jalgade vastu.
Läksin kloostri väravast sisse kloostri imelisse roosiaeda. Seal tegutsevad nunnad saatsid mulle kurjapilgu kuna nad arvavad alati ,et ma tapan süütuid inimesi. Võtsin enda kaabu peast tervitamaks nunnasid ,aga nad ei teinud sellest välja.
Kloostris oli just lõppenud pühapäeva hommikune jutustus ja inimesed väljusid kloostrist.
Sisenesin kloostrisse tungides läbi kloostrist väljuvate inimeste. Nägin preestrit kes oli altari ette seisma läinud ja kellel oli piibel käes. Jalutasin rahuliku tempoga preestri juurde kes mind arvatavasti ootas.
Preester ütles juba kaugelt: Tere Victoria ,sa mõtlesid meie pakkumise järele ikka päris kiirelt!
Noogutasin preestrile ja laususin: Jah ikka päris kiiresti.
Preester hakkas liikuma oma ruumi poole ja ütles teraval toonil: Tule!
Järgnesin preestrile. Preester läks ühest trepist alla ja kontrollis mind pidevalt kas ma järgnen talle. Lõpuks jõudsime ühte suurde ruumi kus oli palju töölisi, leiutajaid ja munkasid.
Järgnesin niikaua preestrile kui nägin Carli kes töötas mingi asja kallal.
Läksin Carli selja taha ja ütlesin: Tere ,kas sind on ka värvatud siis siia?!
Carl pööras ümber ja lausus: Tere Victoria, jah mind värvati siia paar aastat tagasi.
Tore ,aga õhtu poole näeme jälle arvatavasti ma pean minema! ma lahkusin Carli juurest preestrile ütlema ,et lähen ära.
Leidsin lõpuks preestri ja ütlesin talle: Vabandust preester ,aga ma pean minema! ja jooksin siia tuldud teed tagasi. Ma jooksin kloostrist välja, mööda põik tänavat alla ja pöörasin oma kõrval tänavale. Avasin ukse ja keegi istus mu toolil ja laulis: Mul oli elu, mul oli maa kuid sellest ei hoolinud ma. astusin sisse ja mu toolil istus ..... .


Jätkub.