Kummitused on tagasi (1) (5)

Oli täiesti tavaline pühapäeva hommik, kui Markus ärkas. Ta oli 12 aastat vana, keskmist kasvu, tumeda juuksepahmakaga ning säravsiniste silmadega poiss. Markus sulges oma silmad ja püüdis meenutada nähtud unenägu. Ta mäletas, et see oli olnud väga tore: ta oli seal olnud koos enda kahe parima sõbraga: Maria ja Jackiga. Mõne minuti pärast ta loobus sellest. Unenäo sisu oli täiesti minema pühitud.
Markus otsustas üles tõusta. Ta riietus ja läks kööki sööma. Kui Markus kööki jõudis nägi ta, et ema oli juba lahkunud. "Tüüpiline," mõtles ta, aga tegelikult talle meeldiski nii rohkem. Ta sõi kiirustamata. Kui ta oli söömise lõpetanud, haaras ta kamina ääre pealt oma võtmed, tõmbas pähe sinise nokatsi ja selga teksatagi ning väljus majast.
Õue astudes tundis ta mõnusat suvehõngu. Ta ronis üle aiast, mis eraldas tema aeda naabermaja omast. Ta lonkis Jacki akna alla. Jacki toa aken oli lahti. Seetõttu otsustas Markus teda hüüda. Teise kutsungi peale pistis Jack oma särava näo aknast välja.
"Tere!" ütles Markus. "Tere," vastas Jack, "oota ma tulen kohe alla." Enne kui Markus jõudis midagi vastata oli Jack akna pealt kadunud. Minuti pärast hüppas ta uksest välja. Jack tegi ettepaneku minna Mariat kutsuma. Nad asusid vaikides teele. Kõigepealt tänava lõpuni ja siis kohe ümber nurga - seal seisis Maria maja.
Markus lasi kuuldavale kaks lühikest vilet, seejärel väikse pausi ja siis uuesti üks vile - see oli signaal. Vaevalt minuti pärast ilmus Maria maja ette. "Kas plaanid on ikka jõus?" uuris ta poistelt. "Vabalt," vastas Markus. Neil oli plaanis õhtul minna ühte pooleldi lagunenud mahajäetud vana maja vaatama. Selle kõrvalhoonest olid nad kord kinni nabinud kummituse - mitte, et keegi nende juttu küll uskunud oleks, aga ikkagi. Jack äratas Markuse mõtisklustest: "Läheks kohe äkki? Mul on surmigav." Teised nõustusid tema ideega.
Nad sammusid paar tänavat edasi, see järel ühe suure muruplatsi juurde. See oli ammu rohtukasvanud. Selle keskelt paistis valge kolmekorruseline maja, mille küljes kasvasid taime väädid. Katuses olid suured augud ning värv koorus. Nüüd juba joostes kiirustasid nad majal kõrvalhoone poole. Ettevaatlikult sisenesid nad sinna. Järsku kostis kriuksatus. Kõik kolm olid liiga hirmunud, et midagi öelda. Maria tõi kuuldavale ebamäärase hääli.tsuse. Järsku süttis tuli kõrvalhoone uks sulgus iseenesest ning majast kostusid sammud. Kisades panid nad jooksu üle muruplatsi. Nad jooksid seni kuni jõudsid Markuse majani. Peaaegu kihutasid Markuse tuppa, mis asus 2. korrusel, "See saab tähendada vaid ühte," sosistas Maria hirmunud häälel. "Ja me teame seda," jätkas Jack. "Kummitused on tagasi," lisas Markus peaaegu kuuldamatul häälel.

Autori kommentaar »