Õnn

Mis on õnn?

Hetk, kus sa ei ole päris normaalne ega päris hull.

Sage 28. osa

Seisin enda uues toas ja vaatasin end peeglist. Peeglis oleval minu sarnasel isiksusel olid seljas verised ning katkised hullumaja rõivad. Muigasin hetkeks oma laiskuse üle ja kallutasin pead. Mu põsed ei olnud enam aukus ega nahk kahvatu.

                Vajusin põrandale istuma ja vaatasin maha. Ma polnud harjunud nägema oma peegelpilti nii… inimese sarnasena. See ei saanud olla mina. Kas veri oli tõesti mind nii palju mõjutanud, et olin unustanud korraliku söögi? Selle söögi, mida tavaliselt söövad inimesed.

                Naljakas oli endast mõelda, kui inimesest. Olin juba üle kahe kuu joonud verd, tapnud inimesi ja mänginud kahel poolel, aga siin ma nüüd olen. Kasutu. Mõttetu. Nõrk. Ainult lihast ja luust. Tagasi nullis. Mõtlemine ajab mu hulluks.

                Uurisin enda rohelisi silmi ja mul hakkas endast hale. Varem ma olin deemon. Üpriski kasutu, ebastabiilne ja kasvatamatu jõmpsikas, kuid siiski mul oli võimalus ennast kaitsta. Nüüd on mul, vaid üks hambaork, millega on võimatu tappa deemonit, kui ta ei ole just kinni jäänud.

                Silmad on hinge peeglid. Minu kaks rohelist nööpi ei peegeldanud midagi peale hirmu ja abituse. Ennem olid mu silmad vähemalt näidanud mu olemust, sisu, mis peitub ürikus, kuid praegu olid nad kasutud.

                Ohkasin raskelt ja tõusin püsti. Järsku kostis mu kõrvu võõras heli ja mu kõht

kiskus krampi. Kõhukorin täitis terve ruumi. Ma polnud korralikult söönud tervelt kaks kuud ning ilma toiduta olin vist olnud juba üle nädala. Veri oli andnud mulle kõik vajalikud ained.

                Kratsisin  abitult kukalt. Hullaris toodi sulle köögist söök palatisse… mul on vaja kööki. Köök on majas tõenäoliselt olemas, kuid see ei kaota probleemi, sest mu söögivalmistamise  oskus on hullem, kui häbiväärne.

                Kõndisin toast välja ning sammusin trepist ettevaatlikult allakorrusele. Lasin päikesel enda nahka silitada ja heitsin pilgu avarale ruumile. Vaimuhaiglas olid kõik seinad valged ja vähe aknaid, mis olid ka trellitud. Siin oli, aga kõik vastu pidi. Helerohelised seinad, valgus ja avarus. Nii… ingellik.

                Kortsutasin kulmu, kuna ei taibanud, kuidas see mõte oli mulle pähe turtsatanud. Mulle meeldib see koht, siin on valgust ja värve. Kõik, mis ma olen kunagi ihaldanud, aga nüüd, kui ma saan seda unistust puudutada ning nautida tundub see kõik nii mõttetu.

                Hullaris oli mul võimalusi asju muuta. Olla kasulik Billi ja deemonite jaoks, aga nüüd pole minust enam kasu, kuna istun peidus kusagil pärapõrgus ning kurdan kõhukorina üle.

                Turtsatasin pahaselt. Uurisin terve esimesekorruse läbi ennem, kui leidsin köögi. Vaatasin köögis ringi, kuid mul polnud õrna aimugi, mida ma otsin. Noh õigemini ma otsin kohta, kus sööki hoitakse, aga ma ei tea, milline see koht välja näeb.

                „Tead, ma olen alati arvanud, et Rafael on pime,“ sõnas naise hääl mu seljataga ja ma pöörasin ennast ümber, „aga see, et ta ei näe sind läbi on juba naeruväärne. Ta arvad, et sa oled Azazeli väike hüpiknukk, aga meie teame ju tõde, eks.“

                Naine oli noor ja piltilus. Blondid juuksed olid punutud patsi, hele nahk nagu minul ning sügavad sinised silmad, millega ta mind uurivalt piidles. Järsku välgatasid ta silmad kuldseks ning ta muigas kavalalt.  

                „Tere, Chaos. Pole ammu näinud.“

„Tunnen ma sind?“ küsisin süütu tooniga. Mu peopesad higistasid ja süda puperdas. Kuidas sai see ingel teada, et ma olen Chaos. See on isegi minu jaoks uus uudis, mida üritan unustada. „Ma arvan, et sa ajad mind, kellegi teisega segamini, sest mina olen, vaid üks kasutu moonutatud deemon.“

                „Sa tõesti ei mäleta midagi,“ pomises naine ning vilistas imestunult. „Tead, ma arvasin, et jutud sinu mälukaotusest on lihtsalt mõttetu loba, aga ometi see on tõsi, sest sa seisad minu ees valgetes riietes ja väidad, et ei tunne mind. Irooniline eks, sa süda ja hing on nii tumedad kohad, aga sa riietud ikka nagu ingel.“ Naine istus muiates laua peale ja osutas ühele kapile. „Seal peaks olema midagi süüa.“

                Kortsutasin kulmu ning avasin kapiukse. Haarasin riiulilt mingisugused helbed ja lõin ukse kinni. Kergitasin veidike ennast ja seadsin end istuma kraanikausi kõrvale. Avasin helvestepaki ja pistsin mõned endale suhu.

                „Tead, ma võin su sekundiga põrgusse saata ning hoolitseda selle eest, et su piinad oleksid seal hullemad, kui kellegi teise omad,“ bluffisin oskuslikult ning naeratasin külmalt. Ma polnud küll enam vist deemon, aga ma polnud kaotanud deemonlikku iseloomu.

                Naine irvitas ja kallutas oma pead. „Su inimlikkus on loori tagant kadunud, sa eks ju tead seda,“ lausus naine kuivalt. „Rafael on siiski peaingel ja tervendamiseingel. Ta oskab juba sinusuguseid kokkulappida. Praegu ei ole sa midagi muud kui üks vaene inimvare.“

                Mu pähe turgatas kiire ja ähmane mälestus, mis ehmatas mind. Vaatasin naist ja kissitasin silmi. „Sa oled Elemiah?“ pärisin kiirelt ja pöörasin pilgu paha. Panin helbepaki enda kõrvale ja tundsin keha läbivaid surinaid. Ma ikkagi tundsin seda naist, aga kuidas?

                „Kuulujutud on siiski auklikud või sa mängid ikka oma mänge,“ teatas ingel ning muigas. „Tore, et sa mind unustanud ei ole. Sina olid ju siiski see, kes oma hullunud armastuses mulle mõõga südamesse lõi.“

                Krimpsutasin suud ja vaatasin altkulmu Elemiahi. „Elemiah, ma ei pruugi küll olla täisrelvastuses ingel või deemon, aga üks korralik verepidu ja ma olen valmis su inglid siit kandist minema pühkima.“

                „Kas sa ei taipa, et me oleme samal poolel. Mulle ei meeldi inglid ega ka sulle.“

                „Sa ei ole lojaalne ning mängid nende seljataga. Miks peaksid siis sina mulle lojaalne olema või mina sulle?“

                „Ma võin sulle selle verepeo korraldada, kui soovid,“ sõnas ta muiates ja tõusis püsti. „Tore teada, et sa oled tagasi mu sõber.“

                Võtsin helvestepakist peotäie helbeid ja pistsin need endale suhu. „Ma tahan veel valgust nautida,“ mainisin kiirelt ja mälusin suutäit, „ja kui sa ei lase mul süüa, siis torkan oma hambaorgiga su südame läbi.“ Noogutasin ning silmitsesin Elemiahi. Ma olin ingel ja deemon. Hele ja tume. Ma olin mõlemat ning järelikult pidi minus leiduma ka mõlema poolele omaseid võimeid.

                „Kuule, kas sul oleks võimalik mulle õpetada, kuidas kasutada neid inglite võimeid, mis minus peidus on?“ uurisin Elemiahi ning jälgisin tema nägu, mis moondus kahtlevaks grimassiks.

 Ta niheles ebamugavalt ja ohkas valjult. „Sa oled Chaos, hing tume ja südant pole. Sinu tumedust toidavad viha ja kaos, kuid head poolt armastus, loovus ja harmoonia, ning kui aus olla siis viimased iseloomutunnused ei ole just sulle omased.“

                „Ma olen armastuseks ja rahuks võimeline,“ pomisesin ükskõikselt ja pööritasin silmi, „lihtsalt keegi pole vaevunud kunagi seda osa minust nägema.“ Võtsin kraanikausi juurest klaasi ja valasin sinna vett.

                „Igas keeles tähendab Chaos kaost,“ tähendas Elemiah, „sa ei suuda hoida korda ega rahu, sul läheb vaja meeleheideid, kaost ja sõdu, sellepärast see nimi sulle antigi, kui sa täiesti ära pöörasid.“ Elemiah kõndis ühe kapi juurde ja võttis sealt välja pudeli. Ta avas selle kärmelt ja jõi siis hajameelselt.

                „Nii et mu nimi polnudki alati Chaos?“

                Elemiah purskas peaaegu kogu joodud vedeliku välja ning turtsatas. Ta pühkis käisega suud ning pani pudeli lauale, kus enne istus. „Oled sa täiesti idioot või? Loomulikult oli sul kunagi teine nimi, aga see võeti sinult ära nagu reeturitelt ikka. Oleks napakas mõelda, et keegi paneks ingli nimeks Chaos! Sul oli teine nimi, aga see on nüüd suur saladus isegi inglite seas. Keegi ei taha, et sa Luciferi tantsule kutsuksid.“

                Muigasin kavalalt ja vaatasin Elemiahi. „Tänud,“ sõnasin vaikselt.

                „Võta heaks,“ vastas ta kavalalt ning irvitas, „aga kahjuks ma pean minema nüüd maailmalõppu pidurdama. Vaatama, et keegi ei kiirendaks maailmalõppu.“ Ta haaras pudeli enda kätte ja kallutas pead. Hetkeline tuuletõmbus ning ta oli kadunud.

                Elemiah oli tõesti ingel, kes oli võrdne deemoniga. Jõi, laaberdas ning teeskles maailmalõpu aeglustamist, kuid tegelikult soovis selle kiirenemist. Ta andis mulle peidetud vihje, kuidas Lucifer maailma tuua…

                … ma ei saa mõelda tõsiselt, et tahan saatanat maailma tuua! Või saan? Elemiah ütles, et mu hing ja süda on tumedad ning ma ei kannata kõike seda, mida inimesed peavad heaks. Mul on vaja üht head kaost ning apokalüpsis tundub üpriski hea segadusena.

                Naeratasin kavalalt ning taipasin järsult, et mu kõht polegi enam tühi. Vangutasin pead ja suundusin tagasi teisele korrusele. Enne enda tuppa minemist põikasin kiirelt läbi raamatukogust ja haarasin kaasa mõned vanad raamatud.

                Magamistuppa jõudes nägin, et mu tuba on muutunud. Seinad olid võõbatud valgeteks ning valgeid seinu katsid mustad keerulised mustrid. Mu voodi oli paigutatud ühte nurka ning linad olid ära vahetatud. Eile raamatukogust laenatud raamatud olid seatud hoolega tammepuust kirjutuslaua nurgale ning nende juurde oli keegi lisanud ühe tühja vihiku ja pastaka.

                Kortsutasin pahaselt kulmu. Mulle ei meeldi inglid toas ning ma olen peaaegu kindel ,et raamatukogus leidub mingi kaitsesümbol või loits nende vastu. Pööritasin silmi ja heitsin kiire pilgu veristele ning katkistele räbalatele, mida seljas kandsin.

                Deemon, kes kannab valget. See kõlab umbes sama hästi nagu hunt lambanahas.

                Panin raamatukogust võetud raamatud lohakalt lauale ja sammusin riidekapi poole. Avasin kiire liigutusega kapi ning muigasin järsku. Kapp oli täidetud tumedates toonides rõivastega, lisaks mõned kuninglikus toonis sinised jakid ning üks valgeülikond.

                Minu tähelepanu köitis väike kiri, mis oli kinnitatud nööpnõelaga ülikonna külge. Tõmbasin nõela läbi ülikonna ja paberi ning viskasin selle ükskõikselt lauale. Voltisin kirja rohmakalt lahti ja lugesin selle läbi .

Igal deemonil peaks olema kapis mõni valgeülikond ja tiivad, et meenutada inglit, kes ta kunagi oli, aga sina oled jätkuvalt ingel… ja ka deemon. Kanna valget, kui põrgusse satud.

-El

                Muigasin mõrult ning silmitsesin riideid. Haarasin teiste rõivaste hulgast ühed tumedad kitsad püksid ja musta värvi maika, mille seljaosa kaunistas hõre ja kaunis muster. Mul oli kõrini heledatest riietest. Mu ainuke põhjus, miks valisin praegu tumedad riideesemed oli see, et tahtsin trotsida hullari heledaid riideid.

Seadsin enda jooksed ülesse krunni ning tõstsin lõuga ülespoole. Ma olin pestud ja kandsin uusi rõivaid ning juba ma tundsin end palju paremini.

Heitsin viimase kiire pilgu peegelpildile ja istusin kirjutuslaua taga asuvale toolile. Ma ei tahtnud siin istuda. See maja on hullem vagla, kui hullar oli. Seal oli vähemalt otse öeldud, et kui üritad lahkuda siis lähed kinnisesse palatisse, aga siin antakse sulle seitsme põrgu tagant mõista, et võiksid oma perse majas hoida ja mitte lahkuda.

Ma pean endale leidma mingit tegevust, et mitte mõrvata kedagi ning ta veri ära juua.Mis tegevust leiduv vanglas?

Turtsatasin pahaselt ja vaatasin aknast välja. El oli andnud mulle mõista, et Luciferi maapeale toomiseks pean teadma enda nime ja rituaal peab toimuma kohas, kus võeti reeturilt nimi. Kortsutasin kulmu äkitselt ning kallutasin pead.

Koht, kus võeti reeturilt tema nimi. See pidi olema koht, kus reetsin ennast… ja loori taga pole minust enam kuulda olnud.

                Tundsin, kuidas mu keha lõdvaks muutus ja veri soontes tardus. Mu inimlikkus suri siis, kui joonistasin verega sümboli ja alustasin maailmalõpuga. Koht, kus võeti reeturilt tema nimi oli mu vana palat hullaris.

                Teadmine, kus tuleks Lucifer rubale kutsuda ei olnud eriti lohutav, kuna ma ei teadnud ikkagi enda nime ega ka rituaali jaoks vaja minevaid tarbeid.

                „Sage, pole kaua näinud,“ sõnas tuttav hääl mu seljatagant ja tõusin kohmakalt püsti.

                „Bill?!“ laususin rutakalt ja tõttasin mehe juurde. Ta haaras mind enda embusesse ja surus me kehad vastamisi.

                „Sa oled elus,“ ütles ta vaikselt ja silmitses mind oma kuldsete silmadega, „ma arvasin, et Azazel tappis su, kuid samas pole ka Azazelit viimasel ajal näha olnud… unusta ära.“ Bill raputas õrnalt pead ja kallistas mind tugevamalt. „Ma igatsesin sind.“

                „Ole lihtsalt vait,“ sosistasin vaikselt ja tõusin kikivarvule. „Mul on nii kahju, et see nii läks. Ma poleks üldse pidanud seal kabelis olema, siis võib-olla oleks kõik endine. Mina ja sina hullaris koos, Luce tee ning minu piinamised.“ Vaatasin Billile silma ning tundsin tema nimetissõrme enda põske silitamas.

                „Sa ei ole milleski süüdi. Azazeli mõistus ütles lihtsalt üles, kui meid nägi. Ta pidas sind enda omandiks ja hooraks, kes sa tegelikult ei ole. Sa oled ingel. Minu ilus ja ainus ingel,“ tähendas ta vaikselt ja jäi pidama paari millimeetri kaugusel mu huultest. „Ma armastas sind.“ Ta võttis mu kaksiratsi  sülle.

                „Mina sind ka,“ sosistasin ettevaatlikult ning kallutasin nõtkelt pead. Tundsin Billi pehmeid huuli enda omadel ning sulgesin silmad. Ma ei pea enam mõtlema. Kõik saab korda. Ma saan tagasi hullarisse minna.

                Bill surus mu ette vaatlikult vastu seina ning meie käed puutusid kokku ja sõrmed põimusid. Tema oli osa minust ja mina temast. Muigasin läbi suudluse ja vabastasin enda juuksed krunnist. Juuksed langesid kergelt mu õlgadele. Ta lükkas juuksed mu seljataha ja suudles õrnalt kaela.

                Ajasin pea kuklasse ja paotasin kergelt huuli. Midagi muutus. Hellad suudlused kaelal ning Billi pehmed puudutused muutusid äkiliseks valuks kõhus. Avasin aeglaselt silmad ja nägin, kuidas Bill laseb lahti noast, mis on torgatud mu kõhtu.

                Veri tilkus põrandale ning Bill astus sammu minust eemale. Vaatasin hetke sõnatult Billi kuni  mu jalad nõrkesid.

                „Miks?“ pomisesin vaikselt ega üritanudki verejooksu peatada.

                „Küsimused siin ja seal. Mõtle natukene, Sage, või õigemini Chaos. Sa plaanid murda ilmakorra tuua põrgu maale. Keegi peab su ju ometi peatama.“ Bill naeratas mõrult ja kummardas. Ta tõmbas lihtsa liigutusega noa mu kõhust välja ja suudles mu otsaesist. „Ära võta seda isiklikult, et su tapsin, ma armastan sind ikkagi igavesti.“

                Bill hakkas kaduma. See ei olnud tavaline inglite kadumine, vaid hajumine. Tema keha ja nuga muutusid aeglaselt uduks ning lõpuks haitus ka udu.

                Hingasin sügavalt sisse ja kergitasin oma pluusi, et haava vaadata, kuid midagi oli valesti. Kõhul polnud ühtki jälge verest või värskest haavast. Jõllitasin tardunult paar sekundit oma haava, ennem, kui minu kõrvu kostis õel naer.

                Pöörasin ennast voodi peale ja nägin seal tuttavat isikut. Samasugused pruunid juuksed ja roheliselt silmad nagu minul. Armid paremal randmel ning näol ülbe irve. Ta tõusis püsti ja sammus minu juurde.

                „Igatsesid mind?“ küsis ta nagu muuseas ning surus huuled kavalaks naeratuseks. Ta oli viimati olnud hääl mu peas, kuid nüüd seisis ta mu ees täispikkuses.

                „Mine situ kusagil mujal,“ nähvasin vihaselt enda teisikule ja ajasin ennast istuma.

                „Sa igatsesidki mind,“ lausus ta kindlalt ning muigas ülbelt. „Siiski ma olen ju osa sinust. See osa, kelle käes on kõik su võimed ja mälestused ning enne seda, kui Azazel sind piinas olime peaaegu üks tervik. Vastus sinu „mine situ mujal“ on ju kõigile teada. Ma ei saa seda teha, kuna olen kinni su melonis ja ainuke põhjus miks sa mind näed on su nõrkus ja kasutus.“ Ta noogutas ning kallutas pead nõtkelt. „Pole verd puudub kontroll, puudub kontroll ning su kaitse nõrgeneb, nõrgeneb kaitse ja ma saabun peole.“

Sage 27. osa

Mis siis, kui saatan lõi maailma?

-Anonüümne

27. peatükk

„Nii et sa surid?“

„Olen ma praegu siin?“

Cassiel pööritas ükskõikselt silmi ja rüüpas enda jahtunud kohvi. „Miks sa pidid nii algusest alustama. Ma ei saa üldse aru, kuidas see alguse värk on seotud sinu looga,“ küsis ta kuivalt, tekitades tunde, et ta lürbiks pigem rõvedat jäist kohvi, kui veedaks minuga veel ühe minuti.

                „Ma soovitasin sulle ajalooraamatuid, aga sa keeldusid ning nüüd pead sa kuulama minusuguse hullu loba,“ vilistasin aegsasti ja vangutasin pead. „Järgmine kord usalda endast vanemaid ja targemaid.“ Kallutasin pead ja uurisin Cassieli lähemalt. „Sa ei tundunud mulle idiootse bitchina, aga siiski sa see oled. Mis kurat on juhtunud normaalse ühiskonnaga?“

                „Ma ei olegi bitch,“ pomises Cassiel aeglaselt. „Normaalse ühiskonnaga ei ole midagi juhtunud. Lihtsalt aastakümned kinnisesasutuses ei mõju sulle hästi.“

                „Seda kindlasti,“ nõustusin kiirelt ja manasin nõole enda kõige viisakama naeratuse, mis tegelikult oli täis sarkasmi. „Kunagi oli inimeste seas praaktooteks just see, kes mõtles liiga palju ja sügavalt, inimene, kes armastas ööd ning uuris asju, mida ei tohtinud olemas olla.“ Kallutasin pead ja jäin hetkeks mõttesse. Kas ma mitte ei kirjeldanud just iseennast? Seda kes ma olin olnud, siis kui olin veel mängust üpriski eemal.

                Siis, kui ma olin olnud Azazeli väike libu ning mu isiksused olid olnud eraldi. Ma ei väida, et tollel ajal ma olin väike süütu inglike, vaid vastupidi, sest see aeg oli minu elus ebakindel ja ma olin siis täiesti ebastabiilne. Õnneks on igal asjal ka heakülg. Ma olin siis veel heas vanas teadmatuses.

                „Inimesed on muutunud, aga kas tõde mitte ei muudagi meid?“

                „Sa ei tea osakestki veel tõest,“ porisesin tüdinult ning kortsutasin kulmu. „Kõik teie ajalooraamatut ja muud arvamused on puhas pasandus. Sa usud eks ju inglitesse? Nendesse tiivulistesse ahvidesse, kes kontrollivad su elu.“

                Cassiel krimpsutas pahaselt nägu ja noogutas aegamisi. „Paljud usuvad inglitesse, aga nad teevad seda, kuna siis saavad nad loota ja sõimata kedagi oma ebaõnnestumiste puhul,“ sõnas ta tõde varjamata ja kallutas pead. „Sa surid siis ju, aga kuidas sa jälle ellu ärkasid?“

                „Ütleme nii, et parim inimene värbamiseks on just reedetud omade poolt,“ sõnasin kavalalt ning irvitasin. „Azazel piinas mind, kuna ta ei kannatanud minu mõlemal poolel mängimist, järelikult võtsid tema vaenlased mu enda ridadesse. Siiski ei tähendanud minu värbamine seda, et ma oleksin olnud veel lojaalsem või tasakaalukam.“ Vaatasin maha ning muigasin kergelt. Ma ei ole olnud kunagi väga lojaalne, alati võisin keerata omadele pasa kokku ning sellest mitte hoolida.

                Õnneks ei teadnud seda sel hetkel Azazeli vaenlased.

Võiks öelda, et ma olen juba harjunud uutes kohtades ärkamisega, aga ei. Ma vihkasin seda, et ma minestan ja ärkan järsku mingis võõras kohas. Ma olen tüdinenud sellest, et mind peetakse mõneks hüpiknukuks, keda võib loopida oma tahtmise järgi.

                Seekord oli ärkamine teistmoodi, sest ma ei ärganud mingis valges ja kinnises toas, vaid hoopis heleroheliseks värvitud seintega ning vägagi avaras ruumis. Ühte seina katsid suured aknad, mis olid vallutanud terve seina. Akendest paistis sisse ere hommikunepäike ning sillerdas vallatult põrandale.

                Võpatasin ning mu keha tõmbus hetkeks krampi. Päike oli heledam, kui tavalised lambipirnid, kuid see ei teinud mu silmadele haiget. Kallutasin uudishimulikult pead ja kortsutasin kulmu. Tõusin aeglaselt ja ettevaatlikult püsti ning tegin paar ettevaatliku sammu päikesevalguse poole.

                Akendeni jõudes kerkisid mu suunurgad üles ning mu silmad lõid särama. Päike ei torkinud mu nahka, vaid paitas ja soojendas seda hellalt. Naersin totakalt ja vajusin põrandale istuma. Jõllitasin võlutult aknast välja ning tõmbasin jalad kronksu.

                Vaade, mis aknast avanes oli võimatu sõnadesse panna. Siin laiusid graniidist künkad, mis sisaldasid endas punast, halli, musta ning veel kümneid eri toone. Paljud kidurad männid olid ajanud enda juured kivide vahele ning paistsid kaunitena, küngaste taga asuva helesinise mere taustal. Maja lähedal, enne graniidist künkaid, olid rohekad madalad puhmad ning neid katsid lillakad täpid, mis pikema vaatamise puhul tundusid olevat mingisugused marjad.

                Ma polnud enam ammu olnud rõõmus sellise lihtsa asja pärast nagu päike või imeline vaade.  Olin ennast unustanud hullumaja hallide seinte vahele, mis tuletasid sulle iga hetk meelde, et sealt pääsemiseks ei olnud sul võimalust.

                „Ma pean olema surnud,“ sõnasin vaikselt ning muigasin, „ning see on minu paradiis.“ Ma olin deemon ning Brady arvates isegi Chaos, aga ma mõtlesin praegu naiivsel, et olen paradiisis. See tegi mulle nelja. Õnneks ma ei mõelnud endast praegu Chaose või deemonina. Praegu olin ma lihtsalt hullumajast vabaks saanud patsient, kes nautis päikest.

                „Sa ei ole surnud ega paradiisis,“ sõnas mehe hääl ükskõikselt minu seljataga, „sa oled kõigest Soomes.“

                Pöörasin rutakalt ning kohmakalt end ümber ja jäin jõllitama enda ees seisvat meest. Ta kandis heledaid riideid, mis tundusid olevat kallid. Ta juuksed olid kuldpruunid ning silmad samuti ka silmad. Ta oli ingel.

                Ja mina olin ingli urkas. „Sitt,“ pomisesin vaikselt ja ajasin ennast kärmelt püsti. „Ausalt, ma ei tea, mida ma siin teen ja ma teen kiiremas korras minekut, kui lubate.“ Tundsin, et teen kohe enda püksid täis, sest ingel vaatas mind imelikult ning temast õhkus seda pahameelt deemonite ja teiste vastu.

                „Sa võid jääda,“ lausus ta tõsiselt ning uuris mind hoolega. „Tegelikult meie su siia tõimegi.“ Ta lõpetas mu uurimise ja kortsutas kulmu.

                „Miks peaks ingel mu siia tooma? Ma tuletan kogu austuse juures meelde, et ma olen deemon, kes tappis teie väikse spiooni hullumajas,“ ütlesin võltsi tuimusega, kuid tegelikult ma vihkasin praegust olukorda. Valgus ei teinud mulle midagi, järelikult pidid olema mu võimed ja muu pasandus kadunud. „Te tegite minuga midagi, eks?“

                Mees kergitas kulmu ning muigas kergelt. „Tõsi, me tegime sinuga midagi,“ nõustus ta aeglaselt minuga ning istus pruunile tugitoolile, mis oli akende juures. „Sa ju tunned ennast praegu palju paremini kui ennem. Sa oled rõõmsam ja saad nüüd päikese käes olla. Kas see ei meeldi siis sulle?“

                „Meeldib,“ vastasin vastumeelselt ning heitsin pilgu merele, „aga kas siiski päike ja inimlikus oli väärt seda, mida te minuga tegite?“ Ma kartsin seda uut ja tundmatut Sage. Ma olin harjunud valetava ja inimesi lõikuva Sage, kes pidevalt ropendas ning mängis mõlemal poolel. Ma mäletan tüdrukut, keda kutsuti Sage ning, kes elas õndsas teadmatuses ning nautis üheksateistaastat hullumaja.

                „Me kõigest tegime su puhtaks,“ ütles ingel lõpuks ning jäi mu reaktsiooni ootama. „Sa olid küll surnud, aga su hing oli veel kehas olemas. See andis meile aega. Otsustasin, et sa oleksid meile kahjutum, kui sinu organism ei nõuaks igapäevaselt suurt kogust verd.“

                „Te tegite mind kahjutuks kuna olin tiksuv pomm,“ tähendasin kuivalt ja kallutasin pead. „Ma olen nüüd kahjutu. Kas ma võin naasta nüüd tagasi oma igava elurütmi juurde?“ Ma ei igatsenud hullarit, aga seal oli ohutum ning inglid ei olnud mul nii väga perses kinni.

                „Nii, et sa nimetad inimeste ja deemonite mõrvamist rahulikuks eluviisiks?“ küsis ingel jahedalt ja heitis pilgu aknast välja. „Tead, ma pole kunagi sinusugustest arusaanud. Te naudite orgiaid, verd ja kaost, aga samas te olite kunagi inimesed või inglid. Ma saan aru, et aasta sadade või tuhandete jooksul piinatakse teie hinge põrgus, aga siiski peaks teie hingedes midagi säilima headusest või inimlikkusest.“

                „Võib-olla me valisimegi põrgu, kuna headus oli meile haiget teinud.“ Vaatasin inglit ning mõistsin, et isegi tema ei tea päris kindlalt, kes ma olen.

                „Kas sa tahaksid teist võimalust?“ küsis ingel tõsiselt ning vaatas mulle lõpuks silma. „Sa ei ole milleski päris kinni. Võib-olla oled sa terve põrgu peale ainuke, kelle südames ja hinges on veel säilinud kaastunne ja südamlikkus?“

                „Minus ei ole säilinud enam midagi, mis on omane inimesele,“ teatasin ma endalegi üllatuseks üsna jäiselt ja põrnitsesin inglit. „Andke teine võimalus neile, kes seda tõesti vajavad ja päästke neid, kellest mingit tolku ka on, sest kui mina oleksin surnud, siis võib-olla oleksite teie päästnud mõne süütu hinge põrgusse minemast ja…“

                „Kuidas sulle meeldiks kõik see jama lõpetada, mille sa paar kuus tagasi alustasid?“ Kõlas ingli suust kiirelt ja ta pani enda käed palve asendisse.

                „Nagu, et apokalüpsis lõpeks ning saatan ei tantsiks kunagi Venemaal rumbat?“ küsisin kahtlevalt ja kallutasin pead. „Lõpeta see kuradima nali eks. Isegi inimene teab, et tule vastu saab võidelda, vaid tuli ning üks väike ingel ei saa vastu saatanale isegi kõige parema tahtmise juures.“ Kas ma üldse tahtsin ära hoida saatana tantsu ning lõpetata leekide põlemist?

                „Kas sa üldse tahad, et see lõpeks?“ päris ingel aeglaselt ja tõusis elegantselt püsti. Ta ei meeldinud mulle. Ainuke ingel, keda ma olin kunagi näinud oli Bill ja temast ei õhkunud seda jäisust ja üleolekut minuga suheldes.

                „Jah, ma tahan, et see pasandus saaks läbi, aga ärge lootke, et mina selle lõpetan,“ sosistasin vihaselt ja kortsutasin kulmu. „Ei, ma valetasin. Ma ei taha, et apokalüpsis lõpeks. Maa ja inimesed vajavad seda. Inimesi on liiga palju ning maailmalõpp kõlab ideaalse lahendusena. Ma tahan, et maa muutuks elavaks põrgus. Kõik see veri ja hirm siin maapeal.“ Irvitasin vaikselt. Mul polnud küll enam võimeid, kuid mu iseloom ei olnud muutunud.

                „Tead, ainuke põhjus on miks sa veel surnud ei ole on see, et ma olen oma kunagisele sõbrale võlgu, keda huvitab su käekäik,“ sõnas ingel ja asetas nimetissõrme oma huultele, „aga kui sa pole koostöö valmis siis saavad kõik sinu hullari sõbrad halva üllatuse osaliseks.“

                „Siis sinu inglitest sõbrad on järgmised,“ sisistasin läbi hammaste ja kissitasin silmi. „Ma olen valmis korraldama sellise kaose, et isegi deemonid jäävad seda suu lahti vaatama ning usu mind, kui sa puudud kas või sõrmeotsaga mu sõpru, siis ma vean su hinge põrgusse ja sa langed vabatahtlikult.“ Muigasin õelalt ja nautisin olukorda.

                „Hea küll. Mina ei sega su sõprade elu ja sina käitud korralikult.“

                „Ja ma saan vabaks? Ei pea su tahtis täitma? Saadad mu tagasi vaimuhaiglasse?“ pärisin rutakalt ja vahtisin inglit.

                Ingel vaatas mind oma kuldsete silmadega ja manas näole mitte midagi ütleva ilme. „Ma saadan su tagasi Azazeli juurde, kui sa seda soovid,“ lausus ingel ja hingas sügavalt sisse. „Ma võin su saata tagasi piinade ning igapäevase alandamise juurde. Lennutada su tagasi majja, kus sõbrad hülgavad su Nälja pärast ja deemon sind kontrollib ning sõimab sind hooraks. Kas sa seda tõesti tahaksid? Kas sa tõesti vahetaksid vabaduse ja päikesepaiste hullumaja seinte vastu?“

                Kallutasin pead ja jäin mõttesse. „Kes on Azazel?“ küsisin ma viimaks ja vaatasin inglile silma. Ma tõesti ei suutnud meenutada, selle nimelist inimest, deemonit või inglit, aga ma teadsin, et ma tunnen seda isikut.

                Ingli silmad läksid suureks ning ta nägu peegeldas ehmatust. „Oota, sa ei tea, kes on Azazel?“ küsis ingel vastu ja turtsatas naerda. „Teed sa mingit nalja või? Azazel on see deemon, kes vormis sinust selle koletise ning põhimõtteliselt tappis su.“

                „Aa,“ pomisesin vastuseks ja keerasin pead. Naljakas, kõik peale minu paistsid Azazeli teadvat, aga ma ei suutnud meenutada, kedagi selle nimelist. Vajusin taas põrandale istuma ja jäin vaatama sinakat merd. Miks mu aju ei suuda meelde tuletada Azazelit? Mis kurat üldse praegu toimub. Äkki ma magan ja ärkan varsti üles.

                Kõik see külmus ja õelus oli järsku minust kadunud ning see hetk ma olin lihtsalt kaitsetu tüdruk, kes ei saanud midagi muuta. „Kus ma praegu täpsemalt olen?“ pärisin loiult ja ohkasin raskelt.

                „Põhjapoolkeral, nullmeridiaanist idas, Soomes ja kusagil Tammisaari lähedal.“

                „Okei,“ vastasin ükskõikselt ja toetasin pea vastu klaasi. „Ma tahan nuga endale.“ Keerasin pead ja nägin, et ingel vahtis mind ning kortsutas kulmu.

                Ingel surus huuled kokku ning raputas õrnalt pead. „Ma arvan, et see pole kõige parem idee,“ vastas ta kaheldes.

                „Sa ei usalda mulle ühte nuga, kuna olen deemon?“ uurisin teravalt ja tundsin enda sees kahtlast tumedust. Silmitsesin inglit ja krimpsutasin suud. „Ma tahan enda sümbolitega nuga. Mul pole võimeid ja vajadusel ei saa ma end kaitsta.“ See pidi olema piisavalt tugev argument.

                Ingel pööritas silmi ja tõmbas enda vöövahelt noa ning ulatas selle mulle. „Hoia seda ning kasuta õigesti.“

                Noogutasin kärmelt ja silitasin noatera. Tõusin püsti. „Ma jään siia kauemaks,“ sõnasin vapilt ja naeratasin viisakalt. Ingel ütles mulle, et ma läheks trepist üles ja valiks endale meelepärase toa. Tänasin teda kiiresti ning sammusin trepi poole.

                Peatusin järsku ja pöörasin poole sammu pealt ümber. „Kuidas ma võin sind kutsuda?“ küsisin ning jäin inglit vaatama.

                Ingel heitis pilgu õues olevatele puhmastele ning krimpsutas suud. „Ma olen Rafael.“ Hetkeks oli kuulda tiibade vihinat ning ingel oli kadunud.

                „Peaingel,“ pomisesin vaikselt ja kõndisin tuimalt trepist üles. Ma olin peaingli majas ning see ei tähenda head. Miks peaks keegi paluma peainglil minu käekäiku jälgida? Miks kõigil peale minu on raske aru saada, et maailm, kus puudub Sage Foster on palju parem maailm?

                Jõudsin trepist üles ja avasin esimese ukse paremalt ning jäin juhmilt tuba jõllitama. Väike raamatukogu. Muigasin tahtmatult ning sisenesin tuppa. Raamaturiiulid katsid helepruune seinu ning vanale puupõrandale oli keegi laotanud kootud vaiba.

                Astusin ühe riiuli ette ja võtsin sealt esimese ettejuhtuva raamatu. Deemonite kutsumine ja väljaajamine. Autor puudub. Naeratasin enda ette, kuid järsku mulle turgatas pähe idee. Mis siis saab, kui ma kutsun välja deemoni ja piinan teda kuni ta on valmis mulle lahkelt informatsiooni jagama Azazeli ja Chaose kohta.

                Hoidsin raamatut kindlalt enda haardes ja valisin kärmelt välja veel mõned raamatut ning see järel lahkusin väiksest raamatukogust.

                Peatusin mere poolse toa juures, mille uks oli avatud. Astusin tuppa sisse ning otsustasin, et see on mulle piisavalt lihtne ja mugav. Asetasin raamatut lauale ning heitsin voodile pikali. Ma ei olnud hullumajas. Esimest korda olin sealt välja pääsenud, aga ometi igatsesin ma sinna tagasi.

                Muigasin napakalt ja sulgesin silmad. Ma olin deemon, kellel puudusid võimed. Ma olin tüdruk, kes juhuslikult maalis verega sümboli ja alustas apokalüpsise ning mul polnud plaanis seda lõpetada.

Sage 26. osa

„Elemiah, Jumal tänatud, et sa tulid,“ sõnas pruunide juustega naine ning naeratas kurvalt. „Ma pidin juba peaaegu mõistuse kaotama… ei ma kaotan seda ikka veel. Iga sekundiga tunnen, kuidas mu mõistus muutub ja see minu sees kasvab.“ Tema rohekad silmad välgatasid hetkeks kuldseks ning ta hingas rahutult.

                „Võta rahulikult,“ sõnas Elemiah tasaselt ja kissitas silmi. „Sa peaksid puhkust võtma. Sa näed kurnatud välja.“

                Pruunide juustega naine pööritas väsinult silmi. „Ma olen viimased aastatuhanded puhanud! Ma ei vaja enam puhkust. Mul on vaja tegutseda. Saa aru, palun. Sa pead mind aitama, Elemiah, ma olen oma mõistust kaotamas. Üksi jättes ma saadan korda lollusi. Suuri lollusi.“

                „Mida sa soovid?“

                „Mul on vaja pääseda allakorrusele. Sinna kus on tema. Elemiah, mul on vaja pääseda Luciferi juurde ja ära tule mulle ütlema, et see on halb mõte.“

                „See on halb mõte,“ pomises Elemiah läbi hammaste ja kallutas pead. „Mida sa soovid, et mina teeksin?“

                „Rebi mu tiivad küljest,“ sõnas naine teravalt ja krigistas hambaid, „kui kaua on vaja aega taipamaks, et ilma tiibadeta ingel, saab, vaid minna allkorrusele.“

                „Unusta ära ja mine puhkama, sest mina ei plaanigi su tiibu küljest rebida! Sa oled üks peainglitest! Mulle saab osaks hullem saatus kui surm, kui su vend peaks sellest teada saama!“ pahvatas Elemiah ning vaatas naisele silma.

                „Kui sina ei tee seda, siis rebib mu tiivad küljest Michael, mu suur venna, keda kõik imetlevad. Ta alandab mind kõigi ees. Ma olen juba igas mõttes langenud, aga ainult mu räsitud tiivad hoiavad mind veel siin.“

                „Vabandust, ma tean, et sa armastad oma venda ja Luciferi, aga armastus pole mõeldud lihtsalt inglitele ning sul on õigus, sa oled igas mõttes juba langenud. Ma ei rebi su tiibu küljest, kuna sa kardad oma venda. Kullake, kui sa langed juba kord taevast, siis tee seda väärikalt.“

                Naine pööritas vihaselt silmi ja astus kiire sammu Elemiahi poole. „Kas inglid ei pea mitte üksteist aitama? Kas sa ei olegi siis mu õde, keda ma saaksin usaldada ning kurta oma südamemured?“

                „Ükski ingel ei ole enam su õde või vend. Sul võivad küll olla tiivad, aga südame ja hinge poolest oled sa hullem kui Lucifer. Tema vähemalt langes sellepärast, et uhkus ei lubanud tal inimesi kummardada, aga sina tahad langeda armastuse pärast. Usu mind, sa hakkad seda kahetsema.“

                Naine ohkas sügavalt ning lõi kiire liigutusega mõõga Elemiahi südamesse. „Tead, sul on õigus. See et mul on ikka veel tiivad, ei tähenda seda, et ma oleksin ikka veel ingel, kes järgiks issi käske ning elaks vooruses.“ Ta tõmbas mõõga südamest välja ning jälgis Elemiahi silmadest kaduvat kuldset helki.

                „Vabandust, aga ma hoiatasin sind. Ma olen äärmiselt ebastabiilne praegu,“ sõnas ta ükskõikselt ning pühkis verise mõõga vastu oma valget ülikonda.

                Öeldakse, et meid hoitakse tõe eest, sest see võib meie meeled purustada ning lammutada mõistuse alustalad, aga millegi pärast soovime me ikka teada seda, mis meie ümber sünnib. Lõpuks, kui saame tõe teada, siis me hakkame alles mõistma, miks me armastame valesid.

                Valed ei murra meid, need annavad sooja ja mõnusa tunde, et sa oled, kellegi jaoks oluline ja sind vajatakse. See kõik on nagu üks suur ja roosa unistus, mis hõljub pilvede kohal, aga kui su roosa mull tõega katki tehakse, siis sa kukud. Päris pikalt ja kaua.

                Alguses on su mõistus šokis. Võimatu on aru saada, mis juhtus ning elada korraga minevikus, olevikus ja tulevikus. Sa püsid oma hallis olevikus ega suuda mõelda. Näed kõike värvidena ja sõnad on üpriski kasutud.

                Viimaks hakkab su teadvus endale uusi alustalasid ehitama. Mõistus hakkab korda saama ning hakkad lõpuks taipama, mis on juhtunud. Saad aru, et miski ei ole enam endine. Kõik, kes on oma roosas on nagu lapsed. Neid peidetakse täiskasvanute maailma eest, mis on hall ja tume.

                Nii oli ka minuga praegu. Olin laps, kes oli just oma taevapiiril hõljuvast mullist välja kukkunud ja nüüd omadega suht persses.

                Jälle olin ma väikses uberikus, jälle sellel samal külmal ja verisel laual. Ühesõnaga ma olin jälle omadega persses, kuna ei suutnud mängida mõlemal poolel. Olla korraga ingel – kes ma loomulikult ei olnud – ja olla deemon – kes ma kahjuks või õnneks olin – on raske, kuna alati varitseb oht, et sa kukud halvimal juhul mõlemas läbi.

                Ärge mõistega mind valesti. Mulle meeldib piinamine ja veristamine, aga ainult juhul, kui mina ei ole ohvriks, sest ausalt öeldes olen ma halb valu taluja ja peale kergemat sisselõiget kõhtu olen nõus ära rääkima kõik saladused, mida ma tean.

                Minu õnnetuseks olin mina ohver ja peaks vist mainima, et Azazel paistis natukene vihane. Ta kõigest teritas oma nuga juba viimased kümme minutit ning tema kõrval olid purgid, mis olid täidetud vedelikkega, mis pidanuks mulle tõenäoliselt haiget tegema.

                „Tead, Azazel, sa meeldid mulle, tõesti, aga kas me ei saaks seda lahendada nagu tsiviliseeritud inimesed või deemonid? Ma eriti ei tahaks uskuda, et deemonid on väga tsiviliseeritud, sest arvestades seda, et kui nad su ingliga suudlemast leiavad, siis löövad nad sulle noa kõhtu või saadavad kuhugi pärapõrgusse,“ sõnasin iroonilisel noodil ja silmitsesin nahk ribasid, millega mind oli kinnitatud lauale.  Need olid pruunikad ning neile olid söövitatud sümbolid, mis takistasid mul kasutada enda võimeid.

                „Palun jää vait, Sage, ma ei suuda enam isegi mõelda,“ pomises Azazel ja heitis pilgu oma viimistletud noale. „Soovid alustada pühavee või erinevate ürtidega?“ Ta ei jäänud vastust ootama, vaid kastis koheselt noa mingisse vedelikku.

                „Sina ei suuda mõelda? Vaata minu olukorda, eks. Mina ei suuda siin ainukesena mõelda, kuna ma olen väheke mures sellepärast, mis kohe juhtuma hakkab minuga. Ma saan aru, et sa oled vihane, aga see ei tähenda, et sa pead mind kohe piinama! Sa võid valida poeletilt suvalise ingli, keda piinata, ausalt ka.“

                „Sa räägid liiga palju. Mis sa arvaksid, kui alustaksime sinu keelega?“

                „See  ei tuleks kummalegi osapoolele kasuks, ma arvan,“ laususin ettevaatlikult ja kallutasin pead. „Sa ei saaks oma vastuseid kätte, kui mul ei ole keelt. Sul on eks ju küsimused? Sa ei piinaks mind niisama.“ Ma mängin praegu pokkerit ning ma panustan kõvasti oma õnnele või muidu ma olen lihtsalt Azazeli väga vihaseks ajanud.

                Azazel tõukas ennast lauast eemale ja krimpsutas suud. „Võib-olla mul ei olegi küsimusi, Sage. Võib-olla mul on vastused ja ma lihtsalt soovin teada, mida sa minu eest varjanud oled.“ Ta suu kaardus külmaks naeratuseks ja ta lõi noa läbi mu käelaba.

                Mõõdus sekund, kuid ma ei tundnud valu, aga see eest tuli valu kahe sekundi pärast ning kõrvetas mu keha. „Sa oskad küll oma tööd, kuid teed seda rääbakalt,“ sisistasin läbi valu ja surusin hambad kokku, et mitte oma keelt otsast hammustada.  „Sul jääb peensusest puudu.“ See oli vale lause kuna järgmine hetk tabas nuga minu teist käelaba.

                „Mul on peensust täpselt sama palju, kui hooral, kes riietub end lahti kabelis ingli ees,“ sosistas ta mulle kõrva ja tõmbas noa mu käest välja. Ta pühkis verise noa oma pükste vastu ja krimpsutas nägu.

                „Sa võrdled mind hooraga?“ küsisin vihaselt ja neelatasin, et valu alla suruda. „Kui ma ellu jään, siis sa oled nii persses omadega, et soovid kiiret surma!“ Ja siis see juhtus. Tundsin, kuidas miski mu kehas levib ja torkis mu veresooni. „Mida kuradit?“ küsisin kiirelt ja ahmisin õhku.

                Azazel irvitas võidukalt. „Pühavesi ja rauapuru üpriski rõve, kui see su organismi satub. Paar ainet lisaks ja see hakkab levima natuke aega pärast manustamist levima. Algul ei tunne sa midagi, aga kui sa juba tundma hakkad, siis sa… kuidas sa ütlesidki? Soovid, et oleksid surnud,“ ütles Azazel venitades. „Ja surm polekski sulle eriti hull väljavaade, kui arvestada seda, et su mõistus pole enam päris korras ja tasakaal sul puudub.“

                Hammustasin huulde valust. Ma kartsin, aga mitte Azazelit. Ma kartsin, et see mida ta räägib on tõde ja see jutt võib lammutada mu teadvuse viimased alused ning minust saaks koletis. Kortsutasin kulmu. Minust ei saaks koletist, vaid koletiste koletist. Ma olen juba praegu ära keeranud. See vana Sage, kes tundis rõõmu ei oleks nähvanud Bradyle ega teda põrgusse saatnud, aga uus Sage tegi seda. Võib-olla teeb Azazel õigesti, kui laseb mul piineldes surra.

                Võib-olla on kõigil ilma minuta parem.

                Daria võtab üle minu koha. Thomas, Luce ja kõik teised unustavad minu juba paari kuu pärast. Sanitarid klopsivad mu surma kohta mingisuguse vale kokku. Luce anud Hamlet ja minu muud asjad jäävad aastateks vedelema mu uude palatisse. Paarikümne aasta pärast haigla suletakse. Minust jäävad siia maha veri ja must kiri mu vana palati seinal. Mind on täiesti unustatud. Isegi Bill ei mäleta mu nime enam ning notib kusagil põrgus deemoneid.

                Milline ilus tulevik ilma minuta.

                „Kas kõikide deemonite mõistus on nii ära sitanud nagu sinul, Azazel, või oled sa lihtsalt erak? Viimane seletaks ka seda, miks sulle ei meeldi põrgus olla,“ sisistasin läbi kokku surutud hammaste. Ma vihkan teda. Vihkan deemonit, kes keeras mu elu veel rohkem persse, kui Luce.

                „Sa oled põrgut näinud, Sage, sa tead, milline seal on. Kõik need hirmunud hinged ja soovid, mis maeti sinna sisenedes,“ lausus Azazel ning ümises vaikselt. „Oleme ausad, isegi sulle ei meeldi põrgu ning sinu loogika kohaselt peaksid ka sina olema erak.“

                Kes ütles, et mulle põrgu ei meeldi? Küsis hääleka mu peas ja irvitas. Hea küll, mulle ei meeldi põrgu üksnes sellepärast, et armastan seda kohta. Siiski mina olin üks nendest, kes selle koha kujundas. Kõigi hirmude ja väärastunud mõtete urgas.

                „Kurat, ole vait! Kas see on liiga palju palutud?“ nähvasin vihaselt ja tundsin, kuidas mu kõht krampi kiskus. Külmavärinad vallutasid mu keha ja hetke pärast hakkasin ma vappuma. „Kas see ongi su idiootne plaan, Azazel? Kas sa piinad mind ainult selleks, et mind kannatamas näha?“

                Azazel irvitas lõbustatult ning toetas enda lauale, kus ma istusin. „Mulle meeldib näha sind siin kannatamas. See on tõsi,“ nõustus Azazel minuga ning noogutas hajameelselt. „Samas sind piinates saan vastuse ühele su enda küsimusele. „Kas kõikide deemonite mõistus on nii ära sitanud nagu sinul, Azazel, või oled sa lihtsalt erak?“ Sina tõestasid äsja, et ma ei ole erak ja kõik deemonid on sama hullud nagu sina ja mina.“

                „Ma küll ei tea, miks sa taevast kadusid, aga see murdis midagi sinus. Eriti su perses, sest seal asuvad su ajud,“ nähvasin vihaselt ning kissitasin silmi. „Sa muutusid nii julmaks, et piinad meelelahutuseks üht süütut tüdrukut.“

                „Sina ja süütu? Ära tee nalja, Sage. Sa oled hullem kui mina.“

                „Ja sa mõtledki persega. Ava silmad, Azazel, see väike ja süütu Sage on ikka veel kusagil minus olemas. Ta on uinunud ning igatpidi kahjustatud ja lõhutud, aga ta on olemas,“ ümisesin ning vangutasin pead. „Sa ju ei sooviks, et see väike süütu Sage sureks koos Bitchist  minuga.“ Laksutasin keelt ning irvitasin.

                Azazeli käsi liikus kiiresti ning ta tõi nähtavale noa. „Vähemalt sureb ta kiiremini kui sina,“ lausus ta ja suskas noa mu südame poole.

                Rabelesin rutakalt ja kuulsin korraga mind kinni hoidvate rihmade ja naha lõikumist. Nuga lõhkus sümboli, mis ei lasknud mul võimeid kasutada. Siiski alati on asjadel üks aga. Nuga jäi pidama paar sentimeetrit eemal minu südamest ning igaväiksemgi liigutus oleks võinud mu ära tappa.

                „Ohmu, sa lõhkusid äsja ühte sümbolitest, mis tähendab, et rihmad enam ei toimi,“ naeratasin totakalt. „Sa oled nüüd nii surnud.“ Tõmbasin noa südame juurest välja, kuid tundsin, et see riivas õrnalt mu süda. Tõusin nõrgalt istuma.

                Külmavärinad läbisid mu keha ning silmitsesin Azazeli. Ta oli jahmunud ning tumedad silmad olid tõmbunud kissi.

                Suunasin kogu enda alles jäänud energia Azazeli poole ja nägin, kuidas ta vastu seina põrkus. Hetk enne matsatust, tundsin enda kehatemperatuuri järsku langust. Mu keha langes lõdvalt tagasi lauale ning mu huultelt kostis vaikne ohe, mis oli väsinud noodiga.