Kalmistu/ Hüvasti Alice #8 (6)

Aso
Kostsin ma sellepeale ja istusin maha. Gooti ja ta ped.ekate kamp oli lahkunud. Igaks juhuks olime veel paar tundi kalmistul. Kui hakkas pimenema lahkusime kiirel tempol kodupoole. Kui tuppa astusin tundisn piparmündi lõhna, vanaema oli teed teinud.

Varsti oli Lumi maas. Kõik oli imeline. Ma olen alati talve armastanud. Juba see et siis on jõulud. Talv möödus kiiresti ja tavapäraselt. Vä
ljaarvatud see et meiega oli ühes vaim. Kui lumi hakkas juba sulama olin päris õnnelik sest see oli ära tüütand. Taas üks hommik kui peab vara tõusma ja kooli minema. Imelik et jõuludel ei näinud ma ühtegi deemonit.
Jalutasin koolipoole. Sulalumi. Päike. Mõlemalpool mind mets. Harry otsustas täna koju jääda.
HEI, POLE KAUA NÄINUD
Kuulsin kedagi ütlevat ja võpatasin. Vaatasin seljataha. ROBIN.
- Sa ehmatasid mind poolsurnuks.
Ma vabandan.
Poiss naeratas. Ma liikusin edasi ja ta oli otsustanud mind saata.
Mis sa vahepeal teinud oled ?
- Ah, ei midai erilist. Sa ise ?
Ära tüütanud see elu. Ma ei saa midagi ega kedagi.
Siis hakkasin ma naerma. Robin vaatas mind päris kurjalt.
- Siis on kahju kui sa saamata oled
See pole naljakas.
- Ohon
Taas pahvatasin ma naerma.
Sa oled nii kuri.
- Mina sind ka
Jõudsin kooli. Seal ootas mind juba Alice. Mu uus sõbranna.
- Ma pean minema
ütlesin vaikselt et Alice tähele ei paneks.
Okei. Kohtumiseni
- Sau
Päev möödus kiirelt nagu ikka. Täna otsustas Alice mind koju saata. Ta elas minuvanaema kodust natuke maad edasi seega ta saaks üle poole teest minuga tulla. Me olime just linna silmapiirilt kadunud kui alice hakkas imelikult käituma. Ta kukkus põlvili ja värises. Ta vaatas maha ja juuksed katsid ta nägu. Korraks ta kiljatas. Ma tardusin soolasambaks. hirmust. Ta tõusis ja ma nägin veretäppe. Ta oli verd sülitanud ? Ta tõusis ja vaatas mulle silma. Näost oli ta kahvatu. Juuksed segi. Vaatasin talle otsa. Miski liikus ta laubal, naha all.
- Alice ?
Ma tunnen ennast natuke halvasti, muud eimidagi.
- Sa just sülitasid verd ja su silmad ja su su......
Ma ei suutnudenam karjuda kaa. Alice, see armas tüdruk kellel olid tumepruunid juuksed ja pruunikas nahk. Ta oli näost otseses mõttes lumivalge. Ta silmad polnud enam pruunid vaid kollakad, helepruunid ja kollakad. Ta värises kramplikult. Pea liikus ühelt küljelt teisele ja tegi krõkse. Ta haaras mu käest ja tiris käevõru ära ja näri mu märki. Ma proovisin kätt tagasi tõmmata kuid ta haate oli liiga tugev. Tundisn terevat pea valu. Mis toimus ? Ta haare oli niitugev et ta küüned surusid mulle naha alla. Ma karjusin valust. Paaniliselt püütsin ennast ta haardest lahti rabeleda.
- ALICE MIS TOIMUB. ?
Ta tõstis pead ja vaatas mulle silma. Ta pilk oli süütu jakurb. Miks ? Ma rabelesin ennast ta haardest lahti ja jooksin nii kiirelt kui jõudsin kodupoole. Vaatasin seljataha ja Alice oli mul kannul. Ma nutsin. Ma olin hirmunud. Mis aliciga oli. Vaatasin seljataha jaalice vedeles keset teed. Ma seisatasin. Tasakesi liikusin talle lähemale. Ta köhis. Ta....ta köhis verd. Asfaltil voolas verenire kraavi poole. Ta oigas valust. Mu käri valutas samamoodi. Ka see jooksis verd. Ma hoidsin sellest kõvasti kinni et verejooksu peatada. Põlvitasin alici kõrvale ja võtsin ta pea sülle. Silitasin seda hõrnaöt. Tal olid taas pruunid silmad ja pruunikas nahk. Ta vaatas mulle valusalt silma.
Ambreh... palun.... võta see mult äära....aita mind..... see on valus
- Mida ? Alice mis on
Mu pea.
Vaatasin ta laupa. Taas liikusid selle all mingid usslaadsed asjad. Krambid kordusid.
Ambreh.... ära jäta mind temaga siia..... üksi..... maj taha..... ma kardan
- Kõik saab korda... ma olen siin ma ei lase kellegil sulle midagi teha....
Ei sa ei saa aru....
Alice jõuetu hääl hirmutas mind
Ta tahab sind. Ta tapab mind. Võta ta vastu.
Ma tõusin kiiresti ja astusin temast paar sammu eemale.
Ei ambreh,,,, palun ära teeseda.
Ma hakkasin jooksma. Kuulsin järgi karjuma väga võõrast häält. Vaatasin seljataha. Alice oli taas valge ja kollaste silmadega. Pupillid olid tal olematult väiksed. Ta juuksed olid mustad mitte pruunid.
Kuradi litapoeg. Tule tagasi. Kardad ? Ma saan su endale. Ma teen su elu põrguks. Ma võtan kõik. Absoluutselt kõik.
Moondunud hääl oli tumeda kõlaga ja kare. Ma jooksin jooksin koduni välja. Ma tormasin tuppa. Vanaema vedeles keset tuba ja harry seisis tema kõrval.
Vanaema ? Harry ?
- Ta käis siin
Harry hääl oli jube.
- KES ?
Ta võttis su vanaema. TA VÕTAB KÕIK. SA PEAD OMA KALLITE INIMESTE PILDID HÄVITAMA. MUIDU TA TEEB KANENDELE SEDA.
- VANAEMA ?
Jooksin ta kõrvale.
Ta ütles, ütles et armastab sind ülekõige ja, ja, ja ära anna alla. Ta jättis sulle paar asja ka. Ta ütles et teab et ta tuleb aga ei tea kuna.
- Kuidas see sisse sai ?
Ta oli võimsam kui kaitse.
Mul polnud pisaraid mida nutta. Ma ei saanud minna papsi ega ellie poole sest muidu sureksid ka nemad. Ma tahtsin kättemaksu. Empsi,Vanaema ja Robini eest. Alice eest. Teiste eest kellelenad seda teinud on.
- Ta ütles et ta tahab mind
Aga sa ei tee seda, ega ju. ?
Tundsin Harry külmust enda lähedal. See oli natuke lohutav.
Vaatasin talle silma.
Palun ära ole nii kurb.
- Ma polegi, ma olen vihane.
Ma suudelsin vanaema laubale ja siis lihistas Harry ta tema tuppa. Voodisse. Ma ei saa vanaema laibaga ühes elada. Ma pean ta kuskile panema. Kuhu. Taaskord oli mu elu kokkuvarisenud. Just kui olin vundamendi sellele valmis saanud purunes see miljardiks väikseks killuks. Mul pole enam Ema,Vanaema ega Alicet. Nad on kõik võtnud.



jätkub

Autori kommentaar »