Elavadsunud 3 (5)

Alice tundis tugevat valu peas ja jalas. Ta silmalaud olid liiga rasked et neid avada. Pingsalt kuulates istus ta vaikides umbes viis minutit. Alice avas raskustega silmad ja leidsis end väiksest tühjast ruumist. Seinast tuge otsides püüdis ta tõusta kuid ta jalg oli liiga valus ja peavalule lisandus ka peapööritus. Ta oli koridoris kuid seal oli laes üks lamp mis vilkus kurjakuulutavalt. Mõlemal pool teda oli pimenev käik. Seinad olid määrdunud hallid. Põrandat kattis samasuhune määrdunud punane vaip nagu koridoris oli esikus olnud. Ta proovis uuesti tõusta mõlema käega kummagile seinale toetudes. Üks jalg õhus sai ta püsti kid peavalu sundis teda seisma kophapeal peale kolme hüpet mida ta oli valguse suunas teinud. Lõpuks otsustas ta roomata koondades kogujõu kätesse lohistas ta ennast valguse poole. Enne valgust tuli veel üks koridor. Kui ta sinna piilus nägi ta seal kaht rohelist täppi ja kohe peale seda ka verist naeratust mis Alicet märgates peegli alice näkku kerkis.
Hirmunult tõusis Alice püsti inoreerides valu peas ja jalas ning pistis jooksu. Ta kuulis kuidas Alice talle järele jõudmas oli. Lõpuks nägi ta üht ust. Kiiresti avas ta selle ja kiirelt sulges enda järel.
Ta kobas seina ja leidis sealt lüliti. Kui ta seda klõpsas nägi ta et ta oli vetsus. Seal oli 6 kabiini ja kolm kraanikaussi.
Kraanikausside kohal olid räpased peeglid. ennast ühte kabiini lukustades ta võpatas valust mis ta jalas nüüd oli.
Nüüd kui ta oli kaitstud leidis ta aega teksapükste serva ülestõmmata. Ta summutas käega enda ehmatuskarje. Koht kus peegli Alice oli haaranud ta jalast oli lihatu. Seal ei olnud isegi verd. Lihtsalt paistis luu. Jubedusega vaatas ta enda jalga. Mis valutas oli haav teiselpool jalga millel oli veel liha küljes kuid nahk maas ja lihast oli näha. Ta võttis vetsu paberit et haav sellega katta kuigi ta ei teadnud mismoodi see aitama peaks. Ta tõmbas teksa tagasi ja tõusis. Jalg valutas endiselt kuid ta pidi minema haiglasse ja siit koolist võimalikult kaugele.
Ta kobas taskus telefoni, et kiirabi kutsuda kuid levi ei olnud.
Ta avas kabiini ja läks kraanikausside juurde. Ta pesi veega nägu kuigi vesi oli roostes torude pärast pruun ja haises rämedalt oli see värskndav. Miski kikus ta pilku peeglisse ja seal ta oligi.
Ta vaatas iseendale näkku. Peegli alice naeratas talle rõõmutult ja avas siis suu. Seekord mitte naermiseks vaid enda kõnetamiseks.
´´ Miks sa enda eest põgened ? Mina olen sina ja sina mina ja ma olen kõikjal ja kõik kus sa oled ja kes sa oled. Ma olen koguaeg sinuga ja sina minuga. Me oleme üks ja seesama. Milleks enda eest põgeneda kui ma olen su vari, peegeldus ja kõik mis sa üldse oled ? Enda eest saab põgeneda vaid alla andes. On vaid üks tee enda eest peitu pugeda, enda eest põgeneda. See tee on surm.´´ Alice vaatas ennast ja ta peegeldus vaatas teda. Ta hääl oli olnud pehme.
´´ Peale surma pole midagi ! ´´ vastas Alice endale külmalt ja proovis peita hirmu oma hääles.
Tema imestuseks naeratas peegelpilt talle sõbralikult.
´´ Ega ma vastupidist väidagi, kuid on ka teine tee ´´ vastas see ja naeratas taas. Haavad ta peegelduse põskedel tõmbasid pingule ja sellest nirises verd. '
´´ Miks sa ennast siis tappa üritad ? ´´ küsis Alice enda peegelduselt.
´´ Oh ei... mitte tappa. Kui sa kord siin oled, pead sa lihtsalt siia jääma ja elama... endasugustega. Ennast tappes sureksime koos mina ja mina ´´
Alice oli rahunenud natuke peale seda kui ta teadis et tema on tema ja tema ei te endale midagi. Vähemalt tasai nii aru.
´´ Sa ei saa enam olla surelike juures, sind pandaks hullumajja ´´ ütles peegeldus talle maguselt.
´´ Mis see siis on ? ´´ küsis alice märgates et ta varjul on kaks pead üks seljtaga ja üks tema nägu. Alice peeglis vaikis.
´´ Kas sa oled koguaeg olemas olnud ? ´´ küsis alice peale pikka vaikmist.
´´ Ei, peegel, sa andsid endfa verd ja mina olen nüüd kaks mind´´ vastas see rõõmsalt.
See jutt oli Alice arust liiga segane. Ta rääkis iseendaga. Ta avas uueti kraani ja kui sellega nägu loputas oli peegeldus kadunud ja ta nägi vaid räpast tühja peeglit mis käitus täiesti normaalselt ja oli nagu alice ikka. Kuid kuulis uut häält. See oli ta vari.
´´ Sa vihkad mind ja sind ja ennast meid ´´ ütles vari. Alice arust olid need laused liiga imelikud.
´´ Ennast vigastades vigastad ennast ja mind sind.´´ ütles vari peale pikka vaikust.
´´ Mida sa öelda tahad ? ´´ ütles alice ja vaatas enda varju.
´´ Ma tahan üelda et sina mina meie sina oleme sina ja oleme sinuga võrdsed.´´ ütles vari
´´ Kas te olete mu sisemuse peegeldus ´´ küsis alice hirmunult sest temaarust ei olnud ta seest niikole. Kuigi ta ei uskunud hingedesse võis ta peegeldus kuuluda Lisannele sest see oli täpselt samasugune nagu Alice arust Lisanne oli.
´´ Ei ´´ ütles vari külmalt.
´´ Kas te tahate mulle halba ? ´´
´´ Kas sa tahad endale halba ? ´´ kostis vari seepeale.


Tal oli õnnestunud saada keldrist tagasi oma tuppa. Peegl oli jälle terve. Kuid koridor selle taga oli alles. Seal elas siis ta peegeldus. Ta peegelduse haavad olid paranenud ja ta muutus järjest rohkem tema moodi. nädala lõpuks olid ta silmad silmakujulised ja valged ja nende keskel oli väike roheline täpp.
Alice polnud veel harjunud et ta vari teda kõnetab kuid kui ta hiljem mõtles peldikus juhtunu peale tundus talle et ta oli kõiki vastuseid teadnud, ta lihtsalt kontrollis. Ta varjust ja peegeldusest polnud talle kasu. Pikapeale kadusid need kui need olid asmasugused nagu muidu. Ta ei rääkinud kellegile sellest mis ta varju ja peegeldusega oli kuid endiselt tundus talle et mõni inimene pomiseb omaette.

Ta ärkas koputusele uksel. Kell oli 06:58. Ta tõusis ja ringutas. Ta ehmatuseks oli poiss kes oli 2 nädalat tagasi ta supi lõpetanud ta toasja istus seal lauataga.
´´ Mida sa tahad ? ´´ küsis alice ehmunult
´´ Sa pole nagu meie, sa lükkasid selle tagasi, sa oled liiga inimlik ja nad tunnevad seda ja tahavad sind võtta ´´ ütles poiss
Kuna alice ei olnud ta eelmist hoiatust tõsiselt võtnud teadis ta et poiss tahtis midagi öelda.
´´ Kes ? ´´ küsis Alice.
Pois rääkis vaikselt iseendaga ja ta kuulis Kaitsta, madean, eitohi, ja ohtlik kui poiss pomisemise lõpetas tõusis ta ja läks toast välja.
Päeva jooksul pani ta tähele et kõik jõllitavad teda ja temast möödudes ahmivad õõhku ja nuusutavad midagi. Söömise ajal ta kõrval istujad ei söö vaid nuusutavad ja tundude ajal leiab ta paljud temapoole küünitamast. Ta arvas et oleks imelik ka küsida mida te nuusutate ? Kas nad olid mingid hannibalideks muutunud vä.rdjad ?

Ta koputas uksele nuber 200. Kui see ei avanenud toetus ta seinale ja jäi ootama. Varsti ilmus trepide poolt poiss kellele tuba kuulus.
Alice tõusis püsti ja vaatas poissi poiss ei teinud temast väljagi ja läks tuppa kui alice proovis järgneda oli uks juba kinni. Ta koputas uuesti ja uks avanes. Seal ta seisis. Tal olid juuksed seljataga patsid. Tumedas silmad mistundusid peaaegu mustad vaatasid tüdrukust mööda ja ta hijngas suuga.
´´ eeeee hei kas ma saaksin korraks rääkida ? ´´ küsis alice temalt.
Poiss saatis talle pilgu kuid kui nende pilgd kohtusidpööras ta kiirelt pilgu ära. Kui poiss astus uke eest et tüdruk edasi lasta tegi ta kiirelt akna lahti. Tuba muutus kiiresti väga külmaks ja tüdrukul hakkas külm kuid poisil tundus olevat soe. Ta vaatas poissi.
´´ Mis sul viga on ? ´´ küsis tüdruk lõpuks. Poiss seisatas ja vaatas tüdrukut. Ta astus sammu lähemale ta tõmbas käega läbi ta juuste siis tõmbas nina tõis just kui prooviks mingit lõhna leida.
Ta koperdas tagasi ja potsatas voodisse. Alice kes oli jälginud poisi imelikku käitumist jõllitas poissi.
´´ Sa ei tohiks selline enam olla, sa ei tohiks siin olla ´´ ütles poiss lõpuks. ´´ Kuid lahkuda sa kaa ei saa ´´ lõpetas poiss.
´´ Jahh seda ütles mulle üks juba ja miks te keegi kurat on nime välja ei ütle ? ´´ nähvas Alice poisile. Poiss kehitas õlgu.
´´ Carl.´´ ütles ta seepeale.
´´ Kena nüüd vähemalt tean kuidas sind kutsuda´´ ohkas tüdruk ja vajus kirjutuslauataha toolile.
´´ Me oleme väsinud sinust eemale hoidmast Alice, sa oled huvitavalt.. teistsugune, sinus pole olnud rõõmu mida sinust välja imeda. Sinus polnud elutahed mida eile kutsuda, sinus polnud üldse emotsioone. ´´ ütles poiss lõpuks
Tüdruk ei saanud midagi aru kuid ohkas siis ja ütles seepeale ´´ see elu mis mul oli ei olnud just midagi sellist mille üle rõõmustada või elada ´´ ja ta vaatas poissi. Arm ta silma all oli nagu kaunistus ta silma all.
´´ Siin onsamamoodi ´´ lausus see.
´´ Kas teil on üldse midagi mingeid tundeid ? ´´ küsis alice kes oli juba ammu aru saanud et need siin ei ole normaalsed inimedes.
´´ Minul ja mõnel üksikul on veel aga kellegile ei meeldi siin. Mina suudaks veel mõisast väljasdpool elada aga nemad, ei nad ei suudaks.´´
´´ Mida sa silmas pead ? ´´ küsis tüdruk.
´´ Ma mõtlen seda et neile on antud korraldus mind ja sind ja paari veel mitte rünnatak uid nad teeksid seda kui saaksid. Nad on hullud, verejanulised. Mõned on siin mõisas juba sajandeid. Kui see kööd juurdce ehitati nägid nad vaeva et ehitusmeestele otsamitte peale teha.´´
Alice arust oli see kõik liiga liiga palju. Väriseval häälel kuid tundetult küsis ta ´´ Nad on hullud ?´´
poiss noogutas
´´ mis nad veel on ? ´´ küsis alice uuseti
poiss kehitas õlgu.
´´ Legende on palju ja külaela#!?!#d ei tõsta sellesse metsa jalgagi. ´´
Kui alice mõtlma hakkas kuulis ta iga öö õuest hääli, söömas kõis umbes 50 õpilast kuid õpilasi oli vähemalt 500.
´´ Kas söökla on kellele `? ´´ küsis alice valus tõde jõudis talle vastuseks enne kui ta sellele vastuse sai. Ta oli uurinud kasti sisu enda toas seal olid palju pabereis igaüks phest õpilasest. Nagu ta aru sai pidi kõike tagurpidi lugema aga sõnadel olid teised tähendused ja ta vaid oletas.
´´ Need kes toorest liha ei söö käivad sööklas ´´ ütles poiss ja väristas ennast.
´´ Mine nüüd ära´´ ütles poiss . Alice tõusis ja läksoma tuppa. Korridor oli tühi ja hääli polnud kuulda ta viskas voodile kikali ja mõtles kuuldu üle. See kõlas nagu õudusjutt. Kus on see küla ? Kas nad on mingid vampiir hullud ? Inimsööjad ? Surematud vär.djad ? Mis nad on ?


jätkub

Autori kommentaar »