Teema: Järjejutud / Armastus

Naaberkorter #4 (1)

Istun rõdul. Emps käis ekoolis. Ma sain koduaresti. Ha. Nagu mul oleks varem kellegiga väljas käia olnud.
"Hei" alustas tuttav hääl
"Leidsid lõpuks aega ?" küsisin külmalt.
" Vabandust mul on olnud pisut...... kiire" vastas ta.
" Aso "
" Kuidas sul läinud on ? "
" Majtea, üks ignoreerib mind kuuaega siis ilmub välja nagu kõik oleks korras"
" Sa ei tunnegi ju mind "
" Äkki tutvustaksid siis ennast ?!" Ta ei rääkinud kunagi endast midagi. Kui küsisin midagi ta kohta oli tal alati järsku kiire.
" Mida sa teada tahad ? " küsis ta nördinult
" Kui vana sa oled ? Mis koolis sa käid ? Milline sa välja näed. Lihtsad asjad, kas seda on palju küsitud kui ma kellegagi olen tuttav ?"
"Ei, eiole"
"Kurat võtaks, räägi siis midagi. Sa tead minust põhimõtteliselt kõike ja ma tean ainult su nime !"
" Ma olin 16 " ta võpatas ja jätkas kiiresti " ma õpin kodus "
"Olid?"
" Olen"
" Sa ütlesid et sa olid 16."
" Ma OLEN 16 "
"Aga sa ütlesid et sa O L I D 16"
"Vabandust, ütlesin valesti " ütles ta lõplikult " inimesed " ta võpatas jälle "teevad vigu"
"Jah" ütlesin, sest ma ei osanud rohkem midagi öelda. Ikkagi oli see vale. Mis mõttes ta oli 16 ?
" Kas sul on õdesid vendi ?"
"Ei ole"
Ma küsisin veel palju isiklikke küsimusi. Lemmik värv ja muu selline. See oli vist kõige pikem vestlus mis meil kunagi olnud oli.

***

"Tsau"
" Tsau jah, Kuule kas me saaksime täna kokku, sa tuleksid kasvõi majaette "
"Ma ei usu et see on hea plaan"
" Miks ? "
" Me ei tohiks suhelda. "
Tundsin kuidas klomp mulle kurku tõusis
" Miks ? Juhtus midagi ?"
" Ei, asi on... Minus " no jah loomulikult. Klassika. Alati on asi temas. Mis mõttes ? Ma ei vastanud midagi. Ma ootasin et midagi juhtuks. Ma vist ei hinganud kah.
" Krissu, tule sööma !" hõikas emps
"Krissu ?! " küsis Karlis. Ma olin temajaoks ikka veel Alice.
"Kassi nimi"
" Sul ei ole kassi"
" Hiljuti võtsime "
" Sa oleksid seda maininud" vaidles Karlis
" tjah" vastasin ma " sa niivõinaa ei taha minuga suhelda" see kõlas nagu sa pole enam minu sõber mis oli VÄGA lapsik. Aga ma tundsin nii.
"Ma ei öelnud et ma ei taha sinuga suhelda" nähvas poiss
" Ei eiöelnud aga mõtlesid!" ma juba peaaegu nutsin
" Kust sa võtad mida mina mõtlen või tunnen ?"
" KÕIK POISID ON SAMASUGUSED ! TE KÕIK TEETE NII ! ÜTLETE ÜHTEMOODI MÕTLETE TEISITI ! SINA KA ! SA OLED SAMASUGUNE D.."
"Krissu ? Kellega sa räägid ? " Emps seisis rõdu uksel. Ta pruunid juuksed olid krunnis ja ta pruunid silmad vjälgisid mind kahtlustavalt.
" Ei kellegagi "
" Niiet ma pole keegi ? " ma muutusin näost valgeks. Emps ei teadnud karlisest midagi. Minu imestuseks ei küsinud ta midagi vaid jälgis mind.
"Mida sa süüa tegid ? " laususin seda natuke liiga valjult.
" Küll sa näed" miks ta ei võiks lihtsalt öelda mida ta süüa tegi mitte keerutama hakata ?
" Ma kohe tulen mine ees" emps läks tuppa.
"Miks sa sedac pidid ütlema. Ma pole empsile sinust rääkinud. Koduarest keelas `` sõpradega`` suhtlemise ka ära "
" Ää põe, ta ei kuulnud mind"
" Vedas mul"
"Ja mul"
" Sul ? "
" Vahet pole, ma pean minema"





Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!