Elavad surnud (3)

Ta seisis silmad kinni seljaga autotee poole maja ees. Õues oli külm ja kui ta oleks silmad avanud oleks ta näinud lumehangesid ja auru mida tema hingeõhk tekitas.
Ta tõmbas kopsud õhku täis ja ohkas raskelt. Ta avas silmad ja saatis viimase pilgu majale. See oli uhke puit maja, punase kivikatuse ja uhke terrassiga maja ümber.
Ta oli elanud siin niikaua kui ta mäletas koos oma isa, kasuema ja kasuõe Lisannega kes kõik teda vihkasid.
Ta ema oli ta maha jätnud ja isale oli ta soovimatu kuid siiski olid nad ta endajuurde võtnud. Ta oli seal elanud 14 õnnetut aastat. Ta oli kandnud Lisanne vanasid rõivaid. Ta oli elanud Keldris koos ämblikutega. Koolis ei suhelnud temaga keegi.
´´ Alice, tee kiiresti ! ´´ ütles isa ta seljatagant. Lisanne vaatas teisekorruse aknast huviga väljas toimutat ja saatis talle kahjurõõmsa pilgu kui Alice spordikotti auto taha istmele vinnas. Ta istus autosse ja lõi autoukse pauguga kinni. Isa saatis tahavaate peeglist talle pahandava pilgu.
´´ Kui kaugel see on ? ´´ küsis Alice kui nad olid natuke aega sõitnud.
Isa ei vastanud vaid sõitis edasi. Alice saatis talle pahura pilgu ja kohendas peas olevat kapuutsi ja köhatas et isa tähelepanu saada.
Kui isa ikka veel vaikis kõneles ta uuesti.
´´ Kui kaua ma sinna sõidan ? ´´ ütles ta natuke kõvemini. Ta teadis et isale ei meeldi küsimused. Tegelikult oli ta päris harjunud ignoreerimisega ja tavaliselt ei küsinudki ta palju küsimusi. Ta vaatas aknast välja. Lumehanged mis olid mustaks määrdunud kaunistasid teeääri. Tänavad olid inimtühjad sest külmaga ei tahtnud keegi liikuda jalgsi. Ta mõtles miks neile alles nädal enne jõule tuli pähe mõte et, Alice tuleks internaat kooli panna. Alice oli tegelikult selle mõttega rahul.Kõigepealt internaat kool kui Lisannega samas majas elamine. Lisanne oli ära hellitatud tibi kes vahetas poisse kui sokke. Ise oli ta ilge krohvinägu. Alice arvas et Lisanne on lihtsalt üks lit´s. Ta teadis et ta topib endale vatti rinnahoidjatesse ( mis olid suuremad kui ta enda rinnad).
Nad olid jõudnud bussijaama.
´´ Isa, kas sa saad mulle sinna raha ka kaasa anda ? ´´ ta tavaliselt ei küsinud raha. Vaid siis kui koolis oli kohustuslik ekskursioon või ta valetas et neil tuleb see kui tahtis endale midagi osta.
Ta teadis et isalt rahasaamise võimalus on samasuur nagu viie aastasel alkoholi poest viina kättesaamine aga ta proovi siiski. Tema üllatuseks võttis ta taskust rahakoti ja hakkas selles sobrama. Ta andis talle 20 eur. Alice pistis raha taskusse ja oli õnnelik et sai vähemalt niipaljugi, kuigi ta ei teadnud kas sellest suveni piisab.
Isale midagi ütlematta võtis ta taskust pileti ja hakkas 8. platvormi otsima kust pidi minema buss ta uude kooli. Buss väljus täpselt kümne minuti pärast.
´´ ..3,...4,...5,...6,...7,...8´´ pomises ta kui möödus platvormidest. Kaheksandal platvormil seisis autobuss kus olid ka juba mõned inimesed. Kui ta sisse astus saatis vanamehest bussijuht talle pilgu ja uuris teda pealaest jalatallani, Mees oli kondiste kätega. Ta juuksed olid võidunud ja ühel silmal oli kae mis tegi mehe väljanägemise jubedaks. Mees naeratas talle ja võttis ta käest pileti. Kui mees noogutas ja pileti Alicile tagasi ulatatas puudutas Alice kogematta mehe kätt. See oli jääkülm. Mees nägi tüdruku hirmund nägu ja naeratas siis talle. Mehel olid enamus hambaid puudu. Kiiresti tõttas tüdruk pingiridade poole ja otsustas viimase pingirea kasuks kus oli ühel pool juba üks kapuutsiga kogu end sisse sättinud. Nende vahele jäi kaks pinki.
Tüdruk pani spordikoti enda kõrvale ja tõmbas kapuutsi peast. Ta saatis pilgu ees olevatele pinkidele. Peale tema oli veel bussis 3 inimest. Inimene temast kaks pinki eemal, bussijuht ja üks kapuutsiga kogu veel täiesti ees.
Alice jäi peale pooletunnist sõitu magama. Kui ta ärkas oli kell 13:47.
Ta oli sõitnud peaaegu 8 tundi. Bussi oli tulnud veel 2 inimest. Üks punaste juustega tibi ja kapuutsiga keegi kelle sugu ta ei saanud määrata sest näha oli vaid kapuuts. Vargsi vaatas ta enda reas istuvat poissi. Ikka veel oli tal kapuuts peas. Poiss vaatas tema poole. Tal oli silma all arm, mustad õlgadeni juuksed ja tumedad silmad.
Kolme tunni pärast olid nad kohal. Kõik peale bussijuhi astusid bussist välja. Alice vaatas ümbrust. Ühel pool teda oli tihe mets ja teiselpool lõputu põld. Inimesed seal liikusid eri suundadesse. Poiss mustade juustega läks läbi paksu lume ja tibi läks metsaäärset teedpidi. Alice ei teadnud mida teha. Kui ka teine kapuutsiga poiss ( kehaehituse järgi) mõlemal oli seljas must mantel ja mõlemad kandsid kapuutsi. Kas see oli koolivorm ?
Ta jooksis läbi paksu lume poistele järgi et neilt küsida aga npoisid liikusid peaaegu samakiirelt kui tema jooksis ja paks lumi takistas jooksmist. Pealegi komistas ta paarkorda ja spordikott õlal oli raske. Ta oli poisse jälitanud umbes pool tundi kuid mingit maja ei olnud ikka näha. Näha oli vaid mets. Poisid läksid edasi metsa.
Kas see oligi selline kool mis asus kuskil metsade ja põldude keskel ? Kas sinna oli üldse mingi tee ? Äkki oli see tee paksu lume all ja poisid läksid küll õiget teed pidi aga seda polnud lihtsalt näha ?
Ta oli kõndinud poolteist tundi kui poisid võtsid tempot maha. Ümber ringi olid puud. Siia ei olnud ühtegi sissesõidu teed. Maja ümbritses aed. Poisid astusid sellest lihtsalt üle sest lumi oli siin juba nii kõrge ja paks. Nad avasid suure ukse esik oli kitsas koridor kuid see oli täis melu. Lõpuks jõudis Alice neile järgi.
Poiss kes oli temaga samas reas istunud võttis kapuutsi peast ja pöördus Alice poole. Ta vaatas teda minuti ja siis ütles ta. : ´´ Sa oled Alice eksole ? ´´. Poiss nägi imestust Alice näos ja muigas siis.
´ ´ Tule minu järgi ´´ Poiss liikus mööda koridori ja alice luges siltidelt numbreit. ´´ Need on magamistoad, neid on siin korralikult nii et kui veab saad võibolla eraldi toa, võibolla mitte ´´. Poiss vaatas seljataha ja naeratas tüdrukule. Tüdrukut läbis külmavärin kui nende pilgud kohtusid. See kool tekitas üldse kõhedust. Mahakooruv kollakas värv seintel tõi nähtavale enda taga oleva määrdunud valge. Koridori põrandat kattis vana punane vaip mis oli äärtest kulunud ja kunagi oli see vist tulipunane hetkel oli see kulunud punane. Nad pöörasid tihti. Uste kõrval oli uks jakõikidel numbrid. Kas kõikjal olid sees ela#!?!#d. Lõpuks jõudsid nad ukseni mis tundus harjakapina aga kui nad sisse läksid olid seal koolivormid. Poiss ulatas musta kapuutsiga mantli tüdrukule. Ta vaatas kooli lillat vappi mis oli õlal. Seal oli väga ilusa naise pea. Tal olid pikad pruunid juuksed ja näha oli veel sügav dekoltee. Poiss juthis tüdruku teisele korrusele.
´´ Su toa number on 206 ´´ kui nad teisele korrusele astusid mille uksenumbrid algasid number 200´ga. Poiss juhatas ta tuppa kust ta leidis eest voodi kapi ja hiiglasliku peegli mis oli äärtest kaunistatud roosiokstega. Aknalaual oli vaas ja voodi oli metallist just nagu haiglaomad.
´´ Tunnid on keldrikorrusel ja minu tuba on 200 juhuks kui mõni küsimus tekib. Ma olen selle korruse korrapidaja. ´´ poiss pööras ringi. Alicel oli tuhat küsimust aga ta neelas need kõik alla. Ta vaatas peeglisse. Vaatas siis kõrvale. Toal olid valged seinad ja akende ees olid trellid. Trellid ? Miks trellid mõtles Alice. Silmanurgast tundus talle nagu keegi vaataks teda peeglist. Kiirelt pööras ta pilgu peeglile kuid seal polnud kedagi. Ta potsatas voodisse. Kapi otsas oli kast. Tüdruk tõusis ja uudishimu leegitses tal silmis. Ta tõstis karbi põrandale.Sealt leidis ta põlenud küünlaid ja raamatud. Ta tõstis välja esimese raamatu ja pühkis pealkirjalt tolmu.
Seal seisis midagi võõrkeeles. Ta viskas raamatu tagasi karpi ja viskas voodile pikali.

jätkub

Autori kommentaar »