Minu jaoks on ka koolielu olnud kõige suurem vaimne trauma.Algklassides ma ei suhelnud mitte kellegiga, ja mind narriti paksuks ja ma kartsin kõike. Ja ma olin siis väga õrna hingega ja see tegi mulle kohutavalt haiget, aga inimesed ei suuda seda mõista...
Enda klassiga saan ma praegu väga hästi läbi, aga kunagi seitsmendas vist muutusid paralleelklassi tüdrukud ülbeteks tibideks ja nemad on mulle väga palju öelnud,kuna ma olen väga vaikne.
Ja selle sama klassi poiss üritas mind eelmine aasta põlema panna aga kedagi isegi ei huvitanud see. Nad on mind veel jalaga löönud, mõnitanud jne.
Ja kuigi ma ei hooli enam sellest mida nad ütlevad hoian ma siiski kehalise tundidest eemale,et ma ei peaks nendega kohtuma.(meil on kehaline nendega koos).
6 ja pool kuud veel,ning siis ma pääsen siit ...