Jutuke.. ^^

postitas: -FizzyTurty - 31.05.2008, 2008-05-31 13:31, loetud: 727x

Hey, ma olen 14-aastane pubekaeas pliks. Mul on väike 6-aastane venna, isa ja ema. Sõpru mul pole. Lemmikvärvid on must, tumehall ja hõbe. Käin 7.-ndas E klassis.

Ühel päeval läksin koolis vetsu. See oli peale ajaloo tundi ja ma olin peale seda tundi kuidagi eriti vihane. Õpsi peale loomulikult. Astusin siis vetsu ja panin mingile kabiini uksele jalaga. Läksinühte kabiini, kus teadsin "salakäiku" mille kaudu sai poiste WC-sse. Ronisin sinna ja piilusin veidi. Kedagi seal polnud ja lõpetasin piilumise. Parajasti astus sisse koristaja Anu. Ainuke normaalne koristaja terve kooli peale. Teeb oma tööd vähemalt korralikult ja on rahul sellega mis tal on.
Läksin kibekiiresti kabiini ja istusin seal natuke. Kui koristaja läinud oli, suundusin oma kapi juurde. Tegin kapi ukse lahti, võtsin asjad mida vaja ja läksin garderoobi. Panin riidesse ja hakkasin koju minema.
Oli ilus sügispäev. Talv oli üsna lähedal. Õnneks on reede ja homme ei pea kooli tulema.. mõtlesin. Kui olin koju jõudnud, polnud kedagi kodus. Panin koti maha ja hüüdisn:"Ema, isa! Chris!" Ei kedagi. Võtsin saapad jalast, välisriided seljast ja läksin kööki. Kuulasin teateid telefonist. Ei ühtegi teadet. Äkki silmasin kapi peal mingeid erkkollaseid pabereid. Võtsin need ja lugesin Carmilla, läksime Rootsi. Vanaema ja vanaisa juurde. Christopheri võtsime kaasa, kuna teame, et te hakkate kahekesi olles kraaklema. Tuleme mõne nädala pärast. Jätsime sulle kaardile raha, et hakkama saaksid, helista, kui midagi vajad. Ole tubli! Ema ja isa. Mõtlesin, et kui vanemad mulle juba taskuraha laevad, siis palju ja otsustasin omale need lahedad mustad teksad osta.
Läksin linna peale. Lõpuks jõudsin poodi kuhu tahtsin minna. Ukse juures seisis mingi kutt, kes paistis veidi täis olevat. Läksin tast mööda ja tema lausus:"Jou, beib! Peole tuled?" Viskasin pea püsti ja ei teinud temast välja. Läksin ja ostsin need need teksad ära. Väljas oli juba pimedamaks läinud ja oli vaja kiiresti koju saada. Läksin koju bussiga.
Kui olin koju jõudnud, tegin omale süüa ja läksin msn-i. Keegi oli mind lisanud ja ütles mulle: "Jpu, tips! Tuled siis peole w?? Kell 23.45 Club Hollywoodis." Vastasin kiiresti: "Ei tule ma kuskile. Mulle ei meeldi kutid, kes tõmbavad omal nina täis ja sebivad kõigiga. Ma ei tunnegi sind! Kust sa mu msn-i üldse teada said? Mingi häkker oled w?" Selle peale too kutt vist solvus ja jäi vait. Blokkisin ta ära ja kustutasin.
Kätte oli jõudnud esmaspäev. Ajasin oma uued teksad jalga ja läksin kooli. Kuigi mul polnud mitte ühtegi sõpra, meeldisin kõigile poistele, kes minuga ühes koolis käisid. Muidugi mitte 1.-3.-ndatele klassidele! Sealt edasi aga küll.. Täna oli mul 7 tundi ja see oli päris väsitav. Pärast tundide lõppu läksin kolli mänguväljakule, istusin pingile, otsisin koolikotist pleieri ja kuulasin oma lemmikmuusikat. Ühel hetkel nägin seda kutti, kes oli poe juures ja msnis. Panin kähku pleieri kotti ja jooksin kooli nurga taha. Mul oli vedanud, et ta mind ei näinud. Järsku silmasin midagi imelikku kooli seinal. Vaatasin seda lähemalt ja nägin, et sinna on midagi kirjutatud. Seal oli kirjas: Mitte keegi ei taha mu sõber olla, aga ma meeldin peaaegu kõigile
See oli kirjutatud markeriga ja autor oli arvatavasti poiss, keda ma näinud ei olnud. Otsisin oma koolikotist musta markerit, et vastus kirjutada. Kirjutasin nii: Hey! Ka minul pole ühtegi sõpra, aga meeldin kõigile kooli poistele..
Panin markeri jope taskusse ja jooksin koju. Olin nii uudishimulik, et oleksin vabalt lõhki läinud. Muide, koristasin isegi oma tuba üle pika aja. Ja mis kõige hullem, venna oma ka! Täna ei tahtnud ma arvutissegi minna. Õppisin korralikult, samal ajal sellele tekstile mõeldes. Kui ma olen tavaliselt tõsise näoga, siis nüüd võis mind naeratamas näha. Paljude arust oleks see hirmutav olnud. Arvatavasti. Ootasin kannatamatult homset. Õhtul läksin varakult magama. Ma ei tea, miks ma järsku nii koralikuks hakkasin
Ärkasin hommikul 15 minutit enne 7-et. Täitsa imelik.. Pesin hambad, vahetasin riided, tegin omale süüa ja jõudsin ka soengu teha. Oli aeg kooli minna. Tundide ajal ei püsinud ma paigal. Värisesin üle keha ja vaatasin lakkamatult kella. Kell sai kolm päeval. Ma olin kõige esimene, kes klassist välja tormas. Oleksin äärepealt ühe väikese tüdruku pikali jooksnud kes parajasti koridoris kommi sõi. Vabandasin jooksu pealt, aga ma ei tea kas ta mind üldse kuulis. Jõudsin hingeldades sinna, kuhu oli kirjutatud. Seal oli vastus! Sama käekiri mis eelmisel korral. Pidin peaaegu ümber kukkuma, kui markerit otsisin. Kui marker oli leitud, lugesin: Tere.. Ma ei osanud oodata, et keegi mulle vastab, aga lootsin.. Kui sa kõigile meeldid, pead sa ikka väga ilus olema..
Kirjutasin vastu: Aitäh. Kas sa oled siin koolis uus, et me varem kohtunud pole?
Olin õnnelik, et keegi arvas mind ilus olevat, kuigi ma teadsin seda juba. Tahtsin nii väga seda Härra Salapärast kohata.
Öösel nägin tema ettekujutusest und. Kujutasin ette, et ta on blondide juustega, heleroheliste silmadega ja armsa nöbininaga. Järgmisel päeval oli kooli sööklas pliit põlema läinud ja see tundus ohtlik olevat. Kõige pisemad lasti koju. Suuremad pidid välja minema, kuni kõik jälle korras on. Kui ma parasjagu koolimajast selg ees välja jooksin, põrkasin kokku poisiga, keda unes nägin. Mu asjad kukkusid maha ja ta aitas need üles korjata. "Aitäh" oli minu ainuke sõna. "Tule nüüd kähku. Tuli levib kiiremini, kui sa arvatagi oskad" lausus tema. Jõudsime välja ja ma märkasin ta taskus markerit välja piilumas. Ma vappusin. Tundsin, kuidas kätele tuli külm higi. Kui toibusin, oli ta kadunud. Kas see oli uni? mõtlesin. Sammusin sinna nurga taha ja nägin blondi juuksesalku järgmise nurga taha kadumas. Minu kirjutise all oli vastus. Jah, ma olen uus. Muide, kas sa tead kedagi sellist kes kannab lahedaid musti teksasid ja tal on maailma kõige ilusamad silmad? Ma põrkasin temaga kokku ja vabandust ei palunud.. Mul tuli kramp. Käed hakkasid värisema, naeratus tuli suule. Vajusin sinna samasse maha ja hakkasin nutma. Need olid õnnepisarad. Vastuseks kirjutasin: Jah, tean küll. Ehk korraldan teile kohtumise? Direktor ütles just, et kõik võivad koju minna, kuna asjalood olid päris hullud ja homm ei pea kooli tulema. Koolikaaslaste seas märkasin Teda ja ta naeratas mulle. Tahtsin talle järgneda, aga ei julgenud. Läksin koju ja helistasin emale. Rääkisime päris pikalt ja ema ütles, et nad peavad kauemaks Rootsi jääma. Teesklesin, et olen väga kurb. Kui kõne lõpetatud oli, kiljatasin rõõmust.
Järgmisel päeval läksin ikkagi kooli juurde. Muidugi kooli nurgataguse pärast. Minu rõõmuks oligi seal vastus. Muidugi! Kas sa tõesti oled nii lahke? Kirjuta, kus võiks kokku saada. Ole nii hea Kahjuks oli mul marker maha ununenud ja pidin koju minema. Kui olin tagasi jõudnud nägin Teda kooli mänguväljakul väikese õega. Oo ei! Ma ei saa ju minna, kui tema siin on. Pidin suure ringi peale tegema. Tegelikult olin nõus kasvõi tulest ja veest läbi minema. Jõudsin turvaliselt nurga taha ja kirjutasin erutatult vastuse. Homme kooli mänguväljakul kell 17:00 Mänguväljakul olnud poiss ei olnud õnneks Tema. Läksin suure pabinaga koju.
Järgmisel päeval kooli minnes kartsin ma veidi. Peale tundide lõppu läksin koju, närv sees. Mänguväljakule läksin pool tundi varem. Kui ma teda lähenemas nägin, pidin krambid saama. Astusin talle vaikselt vastu. Juba kaugelt oli näha, kui rõõmus ta oli. Ta jooksis mulle vastu. Me seisime liikumatult mõne minuti. Ta vaatas mulle sõbralikult otsa. Ma tundsin, et mul oleks nagu paha. Lõpuks võttis ta mul käest kinni ja ütles : "Sul on nii ilusad silmad. Minu nimi on Kevin." "Aitäh. Mina olen Carmilla." vastasin vaikselt. Kevin punastas. Läksin Keviniga käsikäes linna peale. Ta oli nii kena. Paari päeva pärast hakkas detsembrikuu peale. Nägin ka seda suurt kutti. Ta ehmus ja pani jooksu. Lõpuks läksime kodudesse. Ta saatis mind minu majani. Minu arust nii armas käitumine
Möödusid viimased novembri päevad ja lõpuks algas detsember. Minu klassi õps jäi haigeks ja meie klass jagati neljaks ja topiti nii kauaks teistesse 7.-ndatesse. Mina sattusin A klassi. Kevin käis kahjuks 8.A-s. Saabus 1.advent ja tuli kooliaktus. Kuna osa kohti jäi puudu, kutsus Kevin mu enda juurde ja ma sain tema kõrval olla.

Detsembrikuu möödus kiiresti ja algas koolivaheaeg. Läksime Keviniga kinke ostma. Salaja ostsime ka üksteisele kingid. Ülejäänud olid oma perekondadele. Kui kingid olid ostetud, olime hirmus kavalate nägudega. Läksime parki pingile puhkama. Ta võttis mul ümbert kinni. Me vaatasime, kuidas lund sajab ja seejärel ta suudles mind. Mul oli tunne, nagu lendaks mul liblikad kõhus. Me hakkasime itsitama ja punastasime. Ta võttis mul käest kinni ja me läksime minu poole. Me võtsime riidest lahti ja läksime kööki. Ma otsisin kapist piparkoogivormid ja taigna ning me hakkasime piparkooke küpsetama. Tegime hästi palju piparkooke. Jätsime need kööki jahtuma ja ma otsisin esiku kapist pakkepaela ja pakkepaberit. Kevin läks minu tuppa pakkima, mina elutuppa. Kui olime sellega valmis jõudnud, läksime kuuse järele. Ta aitas mul kuuske koju vedada. Ise poleks ma sellega hakkama saanud. Minu juures kaunistasime kuuse ja hakkasime TV3-st jõulufilme vaatama. Me jõime kuuma kakaod ja mina olin diivani peal ainult tema kaisus. Kätte jõudis öö. Jäime sinna samasse diivanile magama.   ;  ; ;           ; 

Hommikul ärkasin vahvlite lõhna peale üles ja läksin oma sassis peaga kööki vaatama. Kujutate ette, ta tegi vahvleid! Hommikusöögilauas kinkis ta mulle punase roosi. Kui vahvlid söödud, küsis Kevin: „Kas võib veidi netti kasutada?“ „Lase käia!“ laususin ja hakkasin nõusid pesema. Natuke hiljem läksime aeda lumesõda pidama ja lumememme ehitama. Meil said riided päris märjaks. Õnneks leidsin Kevini jaoks kuivad riided ja muidugi ka endale. Oli juba päris pime. Jalutasime käsikäes keskväljakule ilutulestikku vaatama. Ta otsis oma taskust välja tikukarbi ja veel mingi suurema karbi. Karbi pani ta meist kaugemale, pani selle põlema, jooksis minu juurde selja taha ja võttis mul ümbert kinni. Ta oli nii soe. Nüüd hakkas karbist välja tulema südameid, tähti ja lumehelbeid. See oli elukena. Kõik teised lasid ka saluuti, aga Kevini oma meeldis mulle kõige rohkem. Nüüd otsisime välja oma kingid. Tema andis mulle mingi hõbedase karbikese ja lausus: „Häid jõule lilleke!“ Seejärel ta suudles mind. Punastasin ja andsin talle tumesinise karbi, öeldes: „Häid jõule!“ ning kallistasin teda tugevalt. Ma ei teinud oma kinki lahti vaid panin tasku. Kevin tegi enda oma lahti ja pidi õnnest ümber kukkuma. Kinkisin talle tema eluunistuse, unistuse mida ta ei osanud loota, et ta sellesaab. Kinkisin talle bändi Green Day kõik plaadid ja singlid mis ilmunud olid. Ta röögatas õnnest ja suudles mind jälle. „Kas meeldib?“ „Või veel! See on mu lemmik bänd! Kuidas sa teadsid?“ „See on ka minu lemmik“ ja naeratasin. „Lähme koju.“

Hommikul ei leidnud ma enam Kevinit. Riided, mida talle laenasin, olid esikus kokku pandud. Ma sain maruvihaseks. Kontakti ei osanud ma temaga võtta. Ega ma tegelikult ei tahtnudki. Lõin peaga vastu seina, vajusin mööda seina alla ja mõtlesin ainult Kevinile. Olin armunud.. Armunud kooli kõige kenamasse poissi.

Vaheaeg oli läbi saanud ja pidi jälle kooli minema. Kui ma parajasti koolis oma kapi kallal askeldasin möödus minust tumedapäine poiss, päikeseprillid ees,kuulas mp3-st Green Dayd ja kooli kõige popim plika käevangus. Nad jäid seisma teisel pool koridori kellegagi juttu ajama. Poiss võttis prillid eest.. ja kujutate ette, ma tahtsin surra. Poiss oli Kevin ise! Kuidas ta võis selle Mirandaga olla, kui meil alles EILE oli nii tore!? Sellel hetkel taipasin, et minuga on mängitud nagu „barbiga“. Läksin Kevinist jooksuga mööda oma klassi. Mida see plika endast õige arvab? Värvib siin teise jukseid ja lööb poissi üle. Järgmisel vahetunnil marssisin otsejoones Miranda juurde. „Hey, tibi! Mida sa endast õige arvad, ah?“ hüüdsin talle. Ta pööras ümber ja oli päris ehmunud näoga. „Mida sa just ütlesid?“ „Seda, mida kuulsid, Miranda!“ „Miks nii kuri hääletoon? Kas juhtus midagi?“ itsitas Miranda. Kevin silmas meid ja jooksis kohale. Viskasin asjad maha ja mu silmades võis näha ka leeke. „Ee.. Tüdrukud?“ lausus Kevin. „Ära sega!“ käratasime Mirandaga koos. Oleksin nii väga tahtnud Mirandat lüüa, aga miskipärast ma ei teinud seda. Nägin Miranda selja taga olevas koridori otsas tumedapäist poissi, kes mulle naertas. „Noh, minge ja suudelge oma Keviniga palju tahate!“ karjusin Mirandale näkku ja astusin minema. Vaatasin ühe korra tagasi ja Kevini ülbust täis helerohelised silmad vaatasid mulle otsa. „Kevin, kuulsid kuidas ta mind solvas!“ teeskles Miranda süütukest ja naeratas õelalt.

Poiss keda koridori otsas nägin, tõi mulle mu asjad. „Su asjad. Ma olen Kaarel. Sina oled Carmilla eks?“ Ta oli nii sõbralik. „Aitäh.“ Järgnev tund oli mul koos Kaareli klassiga. Istusime kõrvuti ühes pingis. Ka Kevini klass oli mingil moel meie tunnis. Õps oli meile tööd andnud ja ise koosolekule läinud. Kevin piilus mind terve tunni. Lõpuks viskas mul kopa tõsiselt ette. Kuidas ta julgeb mind vahtida, kui tal on Miranda. Tõusin püsti, pilgutasin Kaarelile silma ja läksin Kevini pingi juurde. Tund oli Kevini klassis. Ta võpatas. Küsisin: „Kevin, kas sul on valimisega probleeme, et sulle meeldivad Miranda, Kaisa, mina, Merli, Liis ja Sähliin?“ Klass hakkas naerma ja Kevin nihkus Mirandale väga lähedale, et välja näidata oma eelistatut. Tund sai läbi ja me läksime Kareliga klassist välja. Istusime koridori maha teineteise vastu. Kaarel rääkis mulle naljakat apsakat, mis tal oli juhtunud. Hakkasime täiega naerma. Kevin tuli klassist välja ja kui meid naermas nägi läks endast välja, tõmbas Miranda klassist välja ja suudles teda minu silme all. Jäime hetkeks vait. Tõusime püsti ja naersime edasi.

Mirandal hakkas vahepeal ninast verd tulema ja ta läks arsti juurde. Kevinil olid närvid läbi. Ta tuli minu juurde ja suudles mind. „Mida sa enda arust teed? Ma pole su tüdruk! Mine suudle oma Mirandaga!“ karjusin. „Teen seda, mida heaks arvan! Miranda pole mu tüdruk, lihtsalt sõber. Ja ega sul endal ju ka poissi pole!“ Vaatasin teda kurjalt, tõmbasin Kaareli enda juurde ja suudlesin teda terve klassi ees. Kaarel punastas, aga samas oli ta rõõmus. Kevin solvus ja läks koju.

„Tead sa.. See suudlus.., ära seda tõsiselt võta.“ ütlesin pärast Kaarelile. Selle peale vaatas ta mind oma kurbade silmadega. Aga ta mõistis mind ja me olime lihtsalt sõbrad edasi. Kui olin koju jõudnud tuli mul meelde Kevini kingitus. Otsisin selle üles, tegin karbi lahti ja seal sees oli luukerega sõrmus ja luukerega kaelakee. Panin sõrmuse sõrme, keti kaela ja hakkasin nutma. Magama minnes mõtlesin Kaarelile ja Kevinile ja vanematele. Mõeldes tuli ka uni.

Hommikul kiirustasin kooli. Nägin ka Kevinit. Ta silmad olid punased. Juuksed sassis ja suvalised riided seljas. Mirandat temaga polnud. Kaarel kutsus mu enda juurde ja lausus: „Carmilla, Kevin on imelikuks läinud. Ähvardas mulle peksa anda, kui me sinuga veel edasi sõbrad oleme.“ „Ära tee välja!“ ütlesin ja läksin oma kapi juurde. Pärast tundide lõppu helises mu mobiil. See oli varjatud number. Võtsin vastu. „Carmilla kuuleb.“ „Sinu aias tunni aja pärast.“ Kõne katkes. Läksin siis pärast oma aeda. Seal oli Kevin sassis juustega. „Kas sa ähvardasid Kaarelit?“ „Ma..ma..“ „Vasta Kevin, palun!“ „Jah ma ähvardasin. Anna andeks. Miranda saatis mulle jõuluööl sms-i, et sa käid ühe kutiga väljas pidutsemas ja joomas ja võtad narkotsi..“ Ta ohkas kurvalt ja mööda ta põske voolas alla pisar. „Ja sina veel uskusid teda“ vastasin ja vaatasin Kevinit. Kevin vaatas mujale. Ta huuled olid lillad, käed tumeroosad ja hääl oli ära. Katsusin ta otsaesist ja karjatasin: „Taevake! Sul on ju palavik!“ Kutsusin talle kiirabi. Ise jooksin haiglasse, kuhu Kevin viidi. Tormasin tema palatisse ja mööda mu põski voolasid alla suured pisarad. Kevin oli ennast minu pärast haigeks teinud. Ta oli tilguti all ja kanüül oli käes. Jäin ööseks sinna, aga hommikul oli Kevin viidud intensiivi. Ta seisund halvenes. Palusin arstilt, et ma saaksin teda vaatama minna. Ta oli koomas. Läksin nuttes tema juurde ja võtsin tal lihtsalt käest kinni. Nutsin ja palusin, et ta elu jääks. Ta hakkas toibuma, ta oli elus! Olin hirmus õnnelik. „Carmilla.. sa meeldid mulle väga. Ma võitlen elu ja surma vahel. Sinu pärast. Sa oled mu elu. Oled mu ainus sõber, kes mul olnud on. Aitäh, et sa mu ellu tulid.“ rääkis Kevin. Need olid kõige ilusamad sõnad, mida ma kuulnud olin. „Mida sa räägid? Su seisund paraneb peagi. Sa ei sure. Sul olen mina. Sa oled mu elu eesmärk. Kui sina sured, suren ka mina. Ära jäta mind! Palun. Kui näed tunnelit, ära mine lõpuni. Tule tagasi. Su pere vajab sind. Pea seda meeles.“ sosistasin mina ja suudlesin teda otsmikule. Läksin koju ja lihtsalt nutsin.

Järgmisel päeval ei läinud ma kooli ja läksin hoopis haiglasse. Sain teada, et Kevinit pole enam intensiivis. Olin üliõnnelik. Mind juhatati Kevini palatisse ja ta isegi kõndis. „Homme saan ma välja“ ütles ta ja naeratas mulle sõbralikult. „Carmilla, ma nägin tunnelit, aga mulle tulid meelde su sõnad. Tulin tagasi, mitte ei läinud lõppu. Jäin ellu, tänu sulle. Ka sina oled mulle väga tähtis. Unustame mineviku, mõtleme tulevikule“ ütles ta ja naeratas mulle. Naeratasin vastu ja kallistasin teda.

Järgmisel päeval läksime käsikäes kooli ja olime jälle koos. Kaarel tuli minu juurde ja sosistas: „Kangelane!“ Naeratasin ja läksime Keviniga vihasest Mirandast naerdes mööda. Nüüdsest olen mina kooli kõige popim tüdruk ja alati küsitakse minult abi. Vanemad jõudsid minu sünnipäevaks koju ja mulle korraldati üllatuspidu. Kaareliga jäime ikkagi sõpradeks ja ka Miranda sai lõpuks aru, et vägisi kedagi sundida ei saa ja meist said parimad sõbrannad. Oma sünnipäeva õhtul, kui olin juba 15, mõtlesin kõigele mis olnud oli ja sellele mida Kevinile 17.-ndaks sünnipäevaks kinkida.

Märksõnad: armastus