This is my secret..okay? (9) (Shounen-ai) (2)

WARNING! See lugu sisaldab Shounen-ai-d ehk siis boylove ehk siis boy x boy

Kui sulle selline asi ei meeldi siis ära loe =...=

(( I just love yaoi and shounen-ai~ ))

------------------------

Tegin oma silmad vaikselt lahti. Kuulsin kuidas möla käis. Arlo oli jumalast unesogane veel aga igast jama suutis ta sellegipoolest suust välja ajada. Delia ja Mariel oleksid juba nagu paar tundi tundi üleval olnud. Kohutavalt energiat täis kuigi ma pakun, et nad said ka alles üles. Mingi hetk Arlo märkas et ma olin üleval. Ta lihtsalt otseses mõttes vajus külili mulle kõrvale
Arlo: "Hommik!~"

Ma ilmselt punastasin veitsa.
Mina: "Hm...ommik...mis toimub.."
Arlo: "Foobia toimub"
Mina: "homofoobia?.."
Arlo: "Mhm.."
Mina: "Jama lugu siis.."
Arlo: "Yupp.."

Ma ohkasin vaikselt ja panin silmad uuesti kinni, üritades kogu seda möla igroneerida. Kuid lärm mu ümber jätkus ning see ajas mind väga närvi kuna ma olin väsinud ning oleks hea meelega veel paar tundi maganud. (Thoough it was about time to actually get up. According to grown ups...which means it was about 7 in the morning.)
Üle viskas. Lõpuks tõusin istuli ning seejärel püsti, hoides kinni oma magamiskoti nurgast ning matist, teises käes oli padi. Kortsutasin kulmu ning kõndisin vaikides rahvamassist eemale. Kui olin piisavas kauguses panin oma asjad lihtsalt keset koridori maha. Seisin seal mõnda aega enne kui otsa ümber pöörasin ja tagasi läksin, ainult selleks et Arlo ka sinna sõna otseses mõttes lohistada. Ma lihtsalt hoidsin tal randmest kinni ja tema lohises mööda põrandat järel. Kuidagimoodi õnnestus tal oma magamiskott, padi ja matt ka kaasa võtta. Paigutasin ta enda kõrvale ning siis vajusin pikali ning ei vaevunud isegi magamiskotti pugema. Nii kui ma pikali sain jäin kihe magama tagasi. I just did and I don't know how. Võibolla mul oli teistest lihtsalt nii siiber, et mu aju aitas mind veits. Ma ei tea millal ma uuesti üles ärkasin..või õigemini mitme sajandi pärast aga ühesõnaga oli siis juba vaiksem. Arlo oli üleval ja rääkis Delia ning Marieliga. Ma ei tea kas ta üldse vahepeal veel magas..buut he was holding my hand so it was all okay.
Ma pilgutasin paar korda oma silmi enne kui need avasin, seekord tänaseks päevaks lõplikult. (Loodetavasti.) Tekitasin mingi ragiseva hääle oma kõrist ning sirutasin käe välja, lootes, et mu kott koos asjadega on seal, aga noh..jah.. kella seitsmesed seiklused viisid mu mind asjadest natuke eemale või nii. Okasin vaikselt ning otsustasin siis ringi vaadata. Nägin et Arlol on prillid peas. Punased...nagu mul... (Ah, yea, ma ei öelnud et mul on prillid. Ma ei taha neid väga kanda kuna inimesed hakkavad arvama, et ma olen jube nunnuks muutunud järsku)
Ma vahtisin teda tükk aega, tema ainult naeratas ja oli vahepeal isegi 'ommik' öelnud mulle. Kui ma lõpuks aru sain et need on minu omad, võtsin ma need talt eest ja panin endale pähe.

Mina:".....morning...." Pomisesin uimaselt "Et...mis toimub muidu..?"
Delia:"No ma ei tea, sa räägi meile~~Või noh...me vist teame juba tegelt~" Ta naeris natuke ja vaatas Marielile otsa.
Mina: "......mida sa rääkisid.." pomisesin ja vaatasin jälle Arlot
Arlo:"Well... nothing much~ Seda mis...nagu...tead küll~ Ennem. Kodu juures"
Mina:"...ei tohi"

Ma mossitasin natuke nagu väike laps nii et see ei olnud väga tõsiselt võetav. Arlo muigas natuke

Arlo:" Muide, me sõime ära juba..et.. ma ei tea kas sa tahad ka agaa me tõime sulle võileiva"

ja ta naeratas jälle. I swear to god it was the sweetest smile ever...so..I had to take the sandwich...

Niisis, nagu ma pikema aja jooksul aru olen saanud on täna Laupäev ja kell on kümme...läbi midagi. Huvitav et mul magada lasti...või noh..ma ei imesta väga. Mingi aja jooksul sain jalad alla ja pildi selgeks. Olime mingi aeg veel koolis aga siis midime ära koju minema. Teistelt klassikaaslastelt ei saanud ma terve päeva jooksul sõnagi.

Läksime oma kambaga bussi peale ning sealt edasi läksime Arloga koos koju nagu eile, ütlesime tema maja juures nägemist ja läksin ka koju. Kodus ootas mind ema koos õega. Isa oli tööl. Ema naeratas mulle ning ütles need sõnad. 'Me peame rääkima'. Ei. Ma keeldun. Ei ku.rat ma löön oma õe maha. Ohkasin, läksin sinna ja istusin maha.

Mina:"...no mis on..."
Ema:"Su õde ütles et ta nägi sind poisiga käest kinni hoidmas?"
Mina"..............eeee...ei?...."

Selle peale hakkas mu ema naerma

Ema:" Kullakene. Mis sa arvasid et ma ei teadnud?" Ta naeratas jälle
Mina:"....mismõttes...ota.....mida.."
Ema:" Noh seda et~ sa oled rohkem poiste poole, eks?~"
Mina:" Ota...kui kaua...mida.....Millal?"
Ema:" See oli nii ilmselge~ Kuidas sa vaatasid poisse selle pilguga millega enamus poisse vaatavad tüdrukuid"
Mina:" Ole vait?" I guess I'm blushing "Millal?"
Ema:" Noh alguses ma ei olnud päris kindel aga kui see..kes ta oli..Arlo tuli siis oli selge~ Kuigi ma kahtlustasin juba väga pikka aega" Siis ema ohkas õnnelikult ning kallistas mind "Ma olen uhke su üle. Ära muretse, me toetame sind alati, onju?"

Ma tundsin kuidas pilk läks uduseks ja pisarad hakkasid voolama, samal ajal ise natuke naerdes. See kergendustunne..lihtsalt...ma ei pidanud enam..peitma.. Kallistasin ema vastu ja jooksin uuesti majast välja Arlo ukse taha. Ma pidin talle ütlema. Koputasin ning mõne aja pärast avanes uks, kuid hästi natukene ning Arlo piilus välja

Mina:" Tead, just praegu mu ema rääkis minuga ja-- ja siis ta team and she approves an---" ta katsestas mind..ta hääl kuidagi värises..
Arlo:"Ma ei saa praegu..."

Siis märkasin et tal on silmad punased. Majast kostus mingit karjumist.

Arlo:"We were seen..sorry..ma ei saa praegu---"
Ilmselt Arlo isa:" KU.RAT ARLO KUS KU.RADI KOHAS SA OLED!?"

Selle peale Arlo võpatas , pomises vaikse 'näeme' ja sulges ukse. ...mis see oli....mis praegu toimus... We were seen.. Mis mõttes..

----------------------------------------

OH MY GOD I'M SO SO SO SO SORRY WHY THE FU.CK DIDN'T I CONTINUE DIZ? I'M STUPID!

Autori kommentaar »