Kuidas me surime... (2)

"Kas tõesti on see nii raske? Miks sa mind ei usu?" olid sõnad mida ma suutsin veel öelda. Kartes, et kohe ta jookseb ära. "Ma armastan Sind!" Olid ilmselt viimased kolm sõna mida ta kuulis. Ta oli kadunud minu silmapiirist, otsisin silmadega teda, aga sellises rahvamassis oli see ilmselgelt võimatu. Mõtlesin, mida ma valesti tegin? Kõndisin parkla poole, avasin autouksed ja istusin roolitaha. Panin tümaka põhja, toetasin pea vastu rooli mõtlesin, miks jälle mina? Olime koos olnud kaks ja pool aastat. Kõik oli imeline. Kuid sisimas teadsin ju minagi, et kord mu õnn lõppeb.
Käivitasin auto, sõitsin minema kiiresti. Suundusin kiirtee poole. See oli hea võimalus kiiresti koju minna. Tuli mahasõit - minu mahasõit, ma ei läinud sealt maha, mul polnud see mõttes ka mitte. Sõitsin teadmata suunas. Sõitsin veel ja veel, oli tunne, et ma jäängi siia teele sõitma, ma ei lähe koju.
Äkitselt keerasin kiirteelt maha, ma tahtsin sõita külateel, tee mis kulgeb mööda mereäärt, mööda kaljusi. Tee oli väga kurviline, aga ma teadsin seda teed. Hakkasin ühest autost mööda sõitma, vaatasin sinna autosse.
Mees oli roolis, vaatasin kes tema kõrval istub? See... see oli Liina, tüdruk kes oli lahkunud minu juurest. Ma kerisin akna alla ja sõitsin nende kõrval karjudes tüdrukule "Ma armastan ju sind!" ja hakkasin rääkima : " Me oleme mõlemad üksteise lemmik kohtades, see polejuhus. Me oleme kokku loodud." Märkasin kuidas Liinal tuli pisar silma. Ta seletas juhile midagi ja nad võtsid hoogu maha. Nende ees oli suur veoauto. Sõitsin endiselt nende kõrval.
Kui äkki, kurvi tagant tuli auto. Olin segaduses, ma ei teadnud mida teha. Keerasin paremale ja pidurdasin, või oli see vastupidi. Ma ei saanud aru, olin segaduses. Ühel hetkel tundisin, kuidas ma sõitsin teelt välja, ma ei vaevunud ette vaatama, ma vaatasin taha. Vaatasin Liinat, kes seisis tee ääres ja oli hüsteerias. Ta karjus mulle " Ma armastan sind, Robert !" Need olid viimased sõnad mida minu kõrvad kuulsid. Ühel hetkel oli avatud minu ees, valgus. Kartsin sinna siseneda, aga siiski ma sisenesin.
Tundsin kuidas minu õnn lõppes. Sinna ei saanud enam midagi teha...
---

Autori kommentaar »