Sõbrad igavesti (2)

Tere.Olen Steren Silverstone kuid nende dündmuste põhjal võite järeldada et Steren Õnnetus kõlaks paremini.Olen 18 aastane ja elan Londonis.Mul on ema,isa ja noorem õde Medea. Lisaks on mul parim sõber Lowan.
Ühel tuulisel hommikul:

Olin just hommikueine lõpetanud ja hakkasin koolikotti valmis panema kui ema sai kõne et koolis toimunud mõrva tõttu jääb kool täna suletuks.Ta andis selle teate nii mulle kui minu 14 aastasele õele edasi.
Ülejäänud päev kujunes edasi nii:
Kui ema oli selle teate mulle edastanud läksin enda tuppa ja helistasin Lowanile.Otsustasime poole tunni pärast pargis kohutuda.Läksin siis Medea tuppa,kutsusin ta kaasa ja me läksime.
Pargis:
Jõudsime 15 minutit enne Lowan'it kohale.Läksime siis kiikude juurde aega surnuks lööma.Kiikusime paar minutit ja pärast seda otsustasime kiiresti nurgapealses poes ära käija.Me astusime sisse.Mõne minuti pärast olime üksteist juba silmist lasknud ja kuna pood oli nii tohutu suur polnud ka hõikamiseest kasu.Tegin oma ostud ära ja läksin poe ette Medea't ootama.Külm talvine tuul puhus.Mõne hetke pärast sain kõne Lowan'ilt.Ütlesin talle et ma ootan poe ees.Paari minuti pärast oli Lowan seal.Ta kutsus mind metsa poole.Ma unustasin Medea ja läksin temaga kaasa.
Metsas:
Me jalutasime metsa ääres.Rääkisime oma asjadest ja arutasime koolis toimunud mõrva kohta.Lowan teadis rääkida et oli isa kaudu teada saanud et mõrvatavaks oli üks nohik Peter.Ta isa oli nimelt kooli direktor aga ta ei rääkinud pojale just palju.Rääkisime kuni üks teema puudutas Medea't.Ehmusin ja vaatasin ringi.Kas oli tõesti võimalik et unustasin ta.Ütlesin Lowanile et Medea on poes.Kui ikka on.Mõtlesin paaniliselt mida vanematele ütlen kui teda poes ega kodus pole.
Poe juurde jõudes:
Seal mu hirm kümnekoristus.Jõudsime vaevalt üle nurga keerata kui mul kõhus keerama hakkas.Poest oli järel hõõguv süsihunnik.Kohal oli ka päästerühm,tuletõrje,po#!?!#ei,kiirabi ja reporter.Jälgisin vaatepilti tummalt kuni Lowan mind raputas.''Ütle et su õde polnud selles poes''.Ma oleksin tahtnud seda väita aga tegelikkuses teadsin vastust.''Oli küll''.Sõnasin seda paaniliselt ja hakkasin kiiresti kodupoole kõndima.Mõne hetke pärast juba jooksin.Lowan jooksis mulle järele.
Kodus:
Ema nuttis paaniliselt kui seda talleseletasin ja isa oli samuti kurb kuigi näitas välja ainult viha.Seejärel panid nad teleka käima et õnnetuse kohta otseülekannet ja rohkem teavet saada.Samal hetkel leidsid päästjad sealt minu õe keha.Ta lamas seal nii elutult kuid mõne hetke pärast teatas päästja et ta hingab.Mu rõõm oli tohutu.Nägin kuidas kiirabiautod mu õe haiglasse viisid.
Hiljem:
Olime kogu perega haiglas.Mu õde oli koomas aga arst andis lootust et ta võib elama jääda.Varsti pani isa teleka käima ja sealt näidati meie linnast 3 km kaugusel veel ühte pommiplahvatust.Kui isa seda nägi keeras ta teleka kinni tagasi.

2 aastat hiljem.
Ema oli meile proneerinud lennupiletid Türki. Oli hommik,me sõime koos perega hommikust.Ka mu õde oli terve.
Lennujaamas:
Olime just lennujaama jõudnud kui valjuhääldist öeldi et meie lennule hakatakse reisijaid peale laskma.Otsisin silmadega Lowan'i peret.Lõpuks leidsin nad ja tormasin Lowani poole.Kutsusin ta enda kõrvale istuma.Meie pered istusid tagapool.Suutsime end suhteliselt etteotsa pressida kuigi mis kasu sellest tegelikult on.Poole tunni pärast olime juba õhus.Siis tuli stjuardess ja pakkus meile võileibu ja mahla.Võtsime apelsini mahla ja kanafileega võileivad.
2 tunni pärast:
Olime juba 2 tundi lennanud.Ühel hetkel hakkas häire signaal tööle ja lennukinina võttis suuna allapoole.Kuna istusime päris eesotsas olime esimesed kes said aru mis töötab.Lennuk oli lennanud vastu teist lennukid.Me vaatasime kogematta aknast välja ja nägime kuidas me tohutu kiirusega maapoole kihutame.Olime suhteliselt paanikas aga sellegipoolest ruttasime lennuki eesotsa kus piloot peaks olema.Seal saime šoki osaleseks.Lennuki piloodid lebasid surnult maas.Hüppasime neist üle ja istusime toolidele.Püüdsime lennukit ülespoole saada kuid tulutult.Mida allapoole kukkusime seda enam hirm meid halvas.Lõpuks käis suur pauk ja siis oli kõik pime.
Hiljem:
Ma ei tea kui kaua ma teadvusetu olin kuid lõpuks kui ärkasin siblisid mu ees arstid.Esimene küsimus mille esitasin oli...

Autori kommentaar »