ÖÖ mil olid... Loomad inimestena (6)

Kadi jalutas mööda metsarada. Tee oli juba omajagu öisest õhust härmas ning tundus Kadile kõhedana. Ta teadis, et öösiti võivad tulla hundid ja sellel metsarajal isegi karud. Põnevusest nõrkenuna jalutas Kadi aeglaselt edasi. Suured puud muutusid veelgi suuremateks, nii et tundusid lõpuks Kadile hiiglastena.
Järsku kuulis Kadi kaugustest hundi ulgumist. Tema keha tardus hetkeks, hirm ja põnevus kohata esimest korda elus hunti, tekitas temas ärevust ning ta ei soovinud mingil juhul tagasi pöörduda. Kaks kollast silma paistsid talle otsekui kätte. Kuu külm ja nõrk valgus ei paljastanud silmade omanikku, kuid tolle urinast sai Kadi aru, et seisab silmitsi hundiga. Hundi käpp astus tasakesi kuuvalguse kätte, kuni sellele järgnes kogu keha. Tema räsitud, räbal karv tundus kuuvalguse käes veelgi hirmuäratavamana. Hunt jälgis tüdrukut hoolega ning astus talle järk-järgult lähemale. Kadi peas aga toimus arutelu. Tema hirm oli kadunud ning räsitud hundi asemel tundus talle, nagu seisaks ta ees punaste, ära suitsetanud silmadega narkomaan, kes palub abi, et tulla mõistuse juurde. Hundi silmad olid täis hirmu, masendust ja kurbust. Kadil hakkas hundist kahju, sest suutis näha teda kui õnnetut inimest.
Ootamatult kõlas möire. Järsku kargas hundile selga karu ning rebis ta vähimagi pingutuseta tüdruku silme ees tükkideks. Seejärel suundus karu Kadi poole. Metsa korravalvur ja kuningas, kes oli Kadi jaoks olnud selle hetkeni kõrguslik metsava#!?!#eja, tekitas temas nüüd tülgastava tunde. Ta nägi karus ainult tühjust ja raevu. Tema vastas oleks seisnud nagu kari rumalaid ülbikuid, kes vilatsakese surnuks peksid. Karu märkas, kuidas tüdrukus tõusis kindlustunne ning metsaline otsustas lahkuda. Kadi ei osanud enam olla. Nähes nii palju halba, ei tekkinud temas siiski kurbust, vaid tema vaimustus loomade üle süvenes ja ta tahtis veel näha vaatepilte, mis sarnanevad igapäevastele tegevustele.
Kadi kõndis arglikult edasi, arutades endamisi, et kuidas ta saab näha, kas inimene on kadedusest õel või lihstalt õnnetu. Kui loomade puhul saab aru sellest nende ilmete ja liigutuste järgi, siis inimestest millegipärast mitte, kuidki inimesed ju käituvad just niisama loomalikult. Kas inimesed hakkavad siis loomastuma või hoopis vastupidi?
Nii arutles Kadi endamisi mööda öist metsarada edasi kõndides, kuni tundis, et ta kingad täitusid veega. Ta oli enesele märkata kõndinud tiiki. Kiiresti jooksis ta madalast veest välja ning ehmatusest vaatas ta ringi, et näha, kuhu ta on sattunud. Tema vasakul seisis põder, kes teda aeglaselt jälgis. Põdra ebatavalistest sinistest silmadest voogas tarkust (elutarkust). Tema oli see haruldane! See üks nendest vähestest, kes mõtlevad. Ta kummardas sügavalt Kadi ees, nagu oleks too tüdruku mõtteid mõistnud ja neid austanud. Põder lahkus pimedasse ja salapärasesse metsa, millele järgnes vaikus.
Ootamatult kuulis Kadi tohutut müdinat, mis metsast tema poole liikus. Aegamööda ilmusid nähtavale ernevad metsloomad: kitsed, oravad, siilid, mägrad, rebased jpt. Nende rumalus ja lihtsus paistsid silma. Kadi näole tekkis pehme soe naeratus, kui märkas, kuidas need tavalised, lihtsad loomad kujutasid tavalisi lihtsaid nimesi, kes tegelevad oma igapäeva tegevustega ning on endaga ülimalt rahul.
Eemal okste peal märkas Kadi kotkast ja ilvest, kes aupaklikult, teatud austuse ja intelligentusega seda lihtrahva show-d kõrvalt jälgisid. Ilves hüppas ja kotkas lendas elegantselt alla maapinnale ning kutsuvalt vaatasid nad Kadile otsa. Tüdruk järgnes neile ning mõne aja pärast oli ta metsast väljas. Kadi vaatas hetkeks tagasi, kuid nägi ainult tühje puid, mis kuuvalgel väärikalt seisid. Kadi aga teadis, et metsa sisemus pole sugugi nii tühi kui tema välimus.