Unenägu (7)

Ma nägin täna veidrat und.
Seal sadas külma ja valget lund.
Kuigi rohelus seal siiski vohas
polnud tõde selles sootuks siiras.

Päike heitis külma valgust.
Olin väsind kuu soojast särast.
Lakkamatu väsimus mu hinge mattis
kui päike öö valgusega mind kattis.

Mu ümber oli ilu, mu ümber oli sära,
kuid aasal oli külm, sest nad tõukasid mind ära.
Ja siis ma surin, nii, keset talve,
Valeliku roheluse siiral palvel.