Minu teravad hambad - XV osa (5)

Emerald heitis pelgalt pilgu peeglisse, kuid sinna see jäi ka pidama. Tema näos oli nii palju muutnud. Kuigi ta oli kõigest viieteist aastane teismeline, oli tema pilk ja kerge mõttekorts märkideks, mis tõstsid tema vanust aastate võrra. Hetkeks märkas ta oma smaragdrohelistes silmades hõbedast läiget. See oli küll ainult viivuks, aga selles nägi ta väga palju. See oli elutarkuse säde. See oli läbielamiste ja kogemuste säde. Seda polnud ühelgi inimesel. Seda polnud ka vampiiridel. See säde kuulus jumalatele, kes on elanud kauem kui inimkond. Ja isegi kauem kui paljud iidsed olendid. Ta teadis sellest maailmast kõike. Ta teadis rohkem kui kõige vanemad vampiiridki. Tema teadmistepagas oli nii suur, et neid oli raske omavahel eristada. See üks säde peegeldas aegu, sõdu, inimesi, ülemolendeid, vampiire, arengut. See üks säde tegi temast jumalanna. Ta silmitses ennast peeglist: Mustad, lohvakad püksid, kus oli palju taskuid. Need taskud olid täis asju, mida ta kasutas siis kui oli veel inimene. Need taskud olid täis õnne ja armastust. Ta võttis taskust ühe punase patsikummi, mille küljes olid hõbedast helmed. Ta meenutas päeva, mil tema ema selle talle kinkis. Tüdruk oli lõputult õnnelik ning ta kandis seda oma kümme järgnevad aastat. Emerald venitas patsikummi pikaks ning sidus oma õlgadeni juuksed taha kinni. Must top tema seljas mõjus sõjakalt. Sellega oli ta lapsepõlves paljudes aedades õunaraksus käinud. Ta oli sellega paljud sopaloigud läbi roomanud, et naabirte eest põgeneda. Ning äkitsi talle meenus, et see oli kõigest paar aastat tagasi kui ta oli veel laps. Laps oma igapäeva rõõmude ja mõtetega. Ja siis ta märkas seda nuga See neetud nuga oli ta korduvalt mõelnud ja öelnud. Enam ta ei tundnud nii. Ta ei tundnud viha ega trotsi. Isegi mitte hirmu, sest nüüd ta teadis. Tal olid teadmised. Tal oli pagas.
Korraga katkestas tema mõtted koputus uksele. Ta avas selle aeglaselt ning ukseavas seisis üllatavalt hea välimusega... Inimene? mõtles Emerald kui ei näinud mehe naeratuses teravaid kihvu välja vilksamas.
"Te kutsusite mind jumalanna Emerald." Must keep lehvis dramaatiliselt kui mees korraga paremale põlvele laskus.
"Ei ma pole kedagi..." ei saanud ta lõpetada kui mees püsti tõusis ning talle sügava ent võluva pilgu heitis "Te ütlesite, et vajate liitlasi ja siin ma olen. Mina kuulun Animaagide ja libahuntide sekka. Olen nende juht, Arikates."