Teema: Võistlused / Sõda - TULEMUSED!

Kui tänavad saavad lahingupaigaks (1)

Carlyn oli alati lühikest kasvu ja kondine tüdruk olnud. Tänavatel tuli see talle alati kasuks, kui oli vaja kiirelt põgeneda, või kuhugi varju pugeda.
Teised lapsed olid niipea, kui ta koos oma parima sõbra Mariettaga kõrgema klassi laste seast välja heideti, nende vastu olnud. Nad olid erakud.
Marietta oli samuti väga õbluke laps. Iseloomult oli ta Carlynile täielik vastand. Carlyn oli sõjakas ja julge. Ning sellepärast neil sõda tänavalastega hakkaski.
Carlyn ei sallinud nimelt, et tänavalapsed neid alati nöökisid kui nad mööda läksid. Samuti loobiti neid kividega, sest nad olid nende territooriumil. Aga Carlynile ei meeldinud see. Ja kellele meeldikski. Ta rääkis Mariettaga ja järgmine kord kui nad turu poole läksid, olid neil põlletaskud kive täis varutud. Ja sõda läkski lahti.

***

Ojakaldal istus suure sassis kastanipruuni juustepahmakaga tüdruk ja küünitus millegi vees oleva järele. Tundus, et ta hakkas tasakaalu kaotama, kuid hetk enne seda kui tüdruk vette oleks prantsatanud, tõmbus too veest eemale. Tal oli käes ümmargune kivi, mis päikese käes läikis. Carlyn pani selle taskusse ülejäänud saagi juurde ja lippas veekogu äärest minema. Ta oli paljajalu ja ta kulunud ning üsna määrdunud punane kleit lehvis tuules.
Punaste lokkidega Marietta ootas teda tänavanurgal. Erinevalt sõbrannast oli tal seljas puhas kleit. See oli lihtne ja pruuni värvi, aga sobis tüdrukule, nagu valatult. Carlyn turtsatas. "Su kleit saab kohe mustaks," teatas ta. Marietta ei teinud temast välja ja võttis taskust ühe kivi. Carlyn noogutas.
Marietta asus ronima. Ta ei olnud ikka veel aru saanud, miks Carlyn otsustas paljajalu olla. Kingadega oli palju mugavam. Esmalt prügikastile ja sealt vihmatoru kasutades aknalauale ja sealt sai juba lihtsalt kõrvalmaja katusele hüpata. Tee oli Marietta jaoks tuttav. Ta oli niimoodi mitmeid ja mitmeid, lugematud kordi roninud. Ka peidupaik suure punastest tellistest korstna taga oli vana.
Ta jälgis kuidas Carlyn vaikselt nagu vari üle tänava lipsas. Mariettal jooksis külmavärin üle selja, kui Carlyn oma valvepostile ronima hakkas. Tema tee oli ohtlik, kuna abiks ei olnud mitte midagi. Tüdruk klammerdus kümne küünega kivide vahel olevatesse pragudesse ja ronis mööda seina, nagu ämblik. Marietta kattis silmad kätega, see oli liiga hirmus. Kui ühtegi kohutavat heli ei tulnud julges tüdruk viimaks piiluda. Sõbranna lehvitas talle üle tänava asuva maja korstna tagant. Marietta lehvitas vastu.
Juba hakkasidki nendeni kostuma tänavalaste hääled. Need huligaanid ei püsinud ka kunagi vait. Marietta raputas laitvalt pead, kui nood viimaks paistma hakkasid. Kõik olid paljajalu, nagu Carlyn, aga nad olid vähemalt sada korda räpasemad. Vähemalt nii paistis Mariettale.
"Neid rotte ei olegi siin seekord," naeris üks suurematest poistest. Sekund hiljem tabas teda kivi. Ja seejärel teine ja siis kolmas. Õhk oli kahe tüdruku poolt visatud kividest tulvil. "Appi," rünnatakse hüüdis Põssa, natuke tüsedam poiss, ja lidus minema. Mõned pisemad liitusid temaga, aga põhikamp jäi kohale. Nad teadsid küll, kus Marietta ja Carlyn end peidavad, kuid nende juurde oli sellise kividerahe all võimatu pääseda. Olukord oli lootusetu ja pooled jooksid veel minema, kätega pead varjates. Carlyn naeratas omaette. Küll ta neile õpetab, et teda ei maksa narrida. Mariettal oli aga tänavalastest kahju. Ta teadis, kui valus on lendava kiviga pihta saama. Iga kivi oli järjest raskem visata. Ta otsustas loobuda, aga Carlyn oleks seda kindlasti märganud ja pettunud. Tüdrukule tuli parem mõte, ta viskas küll edasi, aga kõik tema käest teele minevad kivid tabasid maapinda tänavalaste ees või lendasid kõrges kaares üle nende peade.
Viimaks jooksid ka kõige julgemad või siis kõige rumalamad , kuidas võtta, minema. Saadud muhkude ja haavade üle ohkides. Marietta libistas ennast mööda vihmaveetoru maapinnale. Carlyn juba ootas teda seal. Ta nägu säras. "Meie võit!" hüüdis ta ja naeratas oma kõige laiemat naeratust. "Võidetud lahing poel veel võidetud sõda," ütles Marietta ja tal oli õigus.
Järgmisel päeval jalutasid nad rahumeelselt tänaval, arvates, et vastased toibuvad alles saadud kaotusest, kui Carlyni kukalt tabas kivi. Ta kiljatas ehmatusest ja pöördus hoogsal ringi. Marietta haaras pulga järele, mida ta alati endaga kaasas kandis. See oli talle mõõga eest. Veel paar kuud tagasi oli ta vehklemises käinud, aga nüüd oli see juba ajalugu. Puuoksa aga ei olnud seal. Tüdrukule meenus, et ta oli selle eelmisel hommikul oma voodi alla jätnud, kivisõjas polnud sellest kasu. Praegu aga oleks olnud küll.
Carlyn oli ka enda peale pahane, aga hoopis teisel põhjusel. Nimelt oli see tema mõte olnud, täna kalaturule minna. Marietta oli tahtnud oja ääres mängida, aga Carlyni tahe jäi ju alati peale.
Põssa oli oma koera kaasa võtnud. See oli suurt kasvu krants ja kuulduse järgi oli too väga tige. "Kolme peal," sosistas Carlyn. Marietta teadis, mida see tähendab. "Üks," sosistas Carlyn, "kaks... Kolm." Nad pöördusid korraga ümber ja pistsid liduma.
Tänava hargnemise kohas pöördus Marietta paremale, Carlyn vasakule. Carlyn needis ennast uuesti, ta oli valinud tupiktänava. Ta vaatas pääseteed otsides ringi ja märkas seda, mida vaja - mahajäetud maja. Ta hüppas klaasita aknast sisse ja maandus tolmuses mööblita toas. Tüdruk ei jäänud pikemalt ringi vaatama vaid jooksis ukseava juurde. Uks ei tahtnud avaneda. Hinged olid juba tükk aega roostes olnud ja ei liikunud. Carlyn hammustas huulde ja vajus kogu oma keharaskusega uksele peale. Uks ei avanenud, kuid murdus ühe hinge küljest lahti ja vajus kaldu. Tekkis üsna väike avavus, kuid Carlyn suutis oma pisikese kogu sealt läbi pressida. Ta jõudis väikesesse esikusse ja jooksis sealt trepist üles. Maja oli kolme korruseline ja Carlyn pidi ka teisest trepist üles minema. Ta kuulis väljast tänavalaste hääli. "See on tupiktänav," kostis üks hääl. "Ta ei saa kaugel olla," ütles teine. "Mina küll temaga peitust ei viitsi mängida," teatas kolmas hääl. "Ja Tapja läks ka koos teistega punapea järele," kurtis kolmas. Carlyn ohkas. Hääles jäid vaiksemaks ja vaibusid varsti. Carlyn kartis lõksu ja jäi veel tükiks ajaks peitu, enne kui välja julges minna. Ta muretses Marietta pärast, kuid ei osanud teda kusagilt otsida ja läks koju. Ta koputas veel Marietta akna peale, aga kui tüdruk ka kodus oli, siis ei vastanud ta. Carlyn ohkas ja läks keldriakna kaudu oma majja. Ta suutis ema vältida ja jõudis tervena oma tuppa. Tüdruk vajus rampväsinuna voodisse ja uinus.
Marietta kükitas samal ajal ühes linna väikeses pargis puu otsas. Ta ei mäletanud päris täpselt, kuidas ta sinna sai. Aga sinna oli kindlasti olnud seotud Tapja, Põssa koer.
Ta mäletas veel, et kõik tänavalapsed olid teda sinna puu alla nöökama tulnud. Viimaks olid nad aga tüdinud ja ära läinud. Kõik neist, isegi Põssa ja Tapja. Aga Marietta ei saanud enam puu otsast alla ja nii ta nüüd istus siin ja mõtles. Viimaks tuli talle plaan. Plaan, mis Carlynile kindlalt ei meeldinud. Aga Marietta ei kavatsenudki talle sellest rääkida. Ta oli sellest tobedast sõjast väsinud. Ja tema plaaniks oli sellele lõpp teha.

***

Hommikul tulid tänavalapsed tagasi. Oma üllatuseks leidsid nad nüüd eest kaks tüdrukut. Ka pruunide kiharatega tüüp oli ennast kohale vedanud. "Oodake!" hüüatas Marietta, kui esimene käsi kiviga üles tõusis. "Miks me peame koguaeg sõdima? Me oleme ju samasugused kui teie ise." Üks vastastest tahtis protestiks suu avada, kuid keegi teine surus oma käe ta suu ette. "Meil on ka kaks kätt ja jalga, üks nina, kõrva- ja silmapaar," jätkas Marietta, "Miks peate te meid norima, miks me ei võiks pigem sõbrad olla ja midagi koos teha? Kui te tahate sõdida siis võte ju ennast pooleks jagad ja sõda mängida. Te ei pea kahekümnekesi kahte pisikest tüdrukut taga ajama." Üks suurem poiss astus tänavalaste seast välja. "Aga ka teie olete meid kividega loopinud," ütles ta. "Ma tean, ja ma tunnen sellepärast häbi," sõnas Marietta, "See oli enesekaitseks."
Carlyn ta kõrval oli vait ja põrnitses oma varbaid. Ta vajus mõttesse. Marietta rääkis veel midagi ja vahepeal see tänavapoiss, kuid Carlyni ei huvitanud see enam. Alguses oli see kõik ju lõbus olnud. Kuid tegelikult oli see tõesti sõda, nagu Marietta seda nimetas. Ja sõda ei ole lõbus. Päris sõjas saavad inimesed surma. Nende sõjas mitte, aga kividega pihta saada oli valus. Carlyn mõistis, et see oli tõesti nii vale olnud ja tundus, et ka tänavalapsed said aru. Tegelikult ei olnud keegi teistest halvem või parem ja Carlynile ei meeldinud neid enam tänavalasteks kutsuda. Kõigil olid kindlasti oma nimed ja tüdruk tahtsi järsku nende kõigiga sõbraks saada.
Marietta võpatas, kui Carlyn ta kõrvalt järsku minema sööstis. Ta oli nii palju oma kõnega vaeva näinud ja tundus, et Carlyn kavatseb selle kõik paari sekundiga hävitada. Tema üllatuseks jäi Carlyn Põssa ees seisma. "Sõbrad?" küsis ta ja naeratas. Marietta puhkes õnnest nutma

***

Kaks kuud hiljem.
"Kati, hoia oma pulka sirgelt," ütles Marietta. "Trevor, see on sul valepidi peos," noomis ta teist last. "Nii, Martin, vaatame, kuidas sa ennast kaitsed." Ta astus pikema poisi juurde. "Valmis?" küsis tüdruk. Martin noogutas. Marietta sööstis ettepoole. "Torge, paremalt, paremalt, üles, väga hea, vasakule, torge..."
Carlyn naeris, kui Marietta Martini põlvili surus. Ta sõbranna oli oma vehklemiskooli avanud ja õpetas nüüd kõiki nende uutest sõpradest, kes seda tahtsid. Nood osutusid kõik väga toredateks. Isegi Tapja oli oma nimest hoolimata kõige sõbralikum koer, keda Carlyn kunagi näinud oli. Kõik olid nii õnnelikud, et vahepeal ajas see lausa naerma, aga siis sai kaks vastasvõistkonda kokku pandud ja mäng läks lahti. Kord oldi piraadid, kord rüülid. Võimalusi oli palju ja kõik kasutati ära. Enam ei tundunud teised isegi nii kasimatud. Oli ka teisigi, kes olid kõrgema klassi laste seast välja heidetud. Viimasel ajal aga olid kõrgseltskonna laste seast ise lapsi nende hulka tulnud. Algul olid nad küll ujedad ja ei julgenud midagi teha, et mitte määrduda. Aga viimaks said nad oma kartusest üle ja siis olidki nad juba kamba liikmed.

Teavita ebasobivast sissekandest!