Teema: Võistlused / Sõda - TULEMUSED!

Pärast tuhandeid aastaid... (1)

Minu nimi on Rebecka Elien, ma olen kolmeteist aastane ja ja ma tahaksin jutustada teile uskumatu loo mid vähesed suudaksid uskuda.
Kõik sai alguse aastal 1432. Maailma rünnati, kuigi siiani pole teada kes selle rünnaku põhjustas. Kes see ka polnuks oli ta/nemad väga hästi varustatud, mitte ükski relv mida inimesed oleksid saanud kasutada ei mõjununud nende relvadele. Inimese olid lootust kaotamas, sest iga päevaga suri rohkem ja rohkem inimesi. Aga ühel päeval olid nad lihtsalt kadunud ja neist polnud mingit märki peale surnud inimeste ja sõnumi.
Sõnum oli järgmine:
Ärge arvake, et olete võitnud, sest nagu te isegi teate on igal olendil- ka kõige tugevamal- nõrkused.Teie õnneks ilmutasid meie omad ennast täna öösel ja me peame end koguma, et uuesti rünnata. Kahjuks või õnneks võtab see aega ja me ei ründa niipea. Teile hoiatuseks ütleme vaid seda, et järgmine kord oleme veel tugevamad ja ohtlikumad. Kuid selleks ajaks kui meid ei ole soovime teile rahulikku ja sõja vaba elu.

Pärast tuhandeid aastaid tuleme me tagasi!!!

Kõike head soovides Teie Ründajad.

Sellel ajal mind veel olemas ei olnud. Mina sündisin aastal 5420 ja samal päeval kui mina sündisin leiti uus sõnum:

Varsti! Väga varsti!

Alkiri:
TR.

Inimesed ei saanud sellest sõnumist aru. Möödusid aastad, ma olin saanud just 11 kui vanemad rääkisid mulle sellst sõnumist. Ma muutusin uudisimulikuks ja hakkasin asja uurima ja peagi jõudsin tõele järele. Leidsin selle loo raamatukogust. Kogu lugu oli kirjutatud raamatusse Kohtavad rünnakud ja kohutavad kaotused. Lugesin raamatu läbi ja avastasin kohutava tõsiasja. Asi oli seles kuidas need tundmatud ennast nimetasid, nad olid ennast esitlenud kirja lõpus nii ...Teie Ründajad. Ja sõnum mis leiti 11 aastat tagasi olid kirja kirjutajad enaast estlenud niiTR. Kui te pole veel aru saanud siis Teie Ründajad=TR. Aga kuidas oleksid reageerinud inimesed kui oleksin oma kahtlustest rääkinud? Kaks võimalust:
Võimalus 1: Ma oleksin sattunud naeru aluseks ja mulle oleks öeldud, et see teine kiri on lihtsalt kellegi vmp kes tahaks, et me nii arvaks.
Võimalus 2. Mind oleks peetud hulluks ja pandud hullumajja.
niisis ma otsustasin sellest miite rääkida ja paraku nagu hiljem välja tuli väga vale otsus.
Aasta 5432 13 mai( minu sünnipäev )
Minu 13 sünnipäeva hommik. Ärkan ja kuulen väljast karjumist. Riietun kiirelt ja jooksen esikusse. Sealt leian oma vanemad ukse juurest rääkimas naabri Proua Pottingeriga kes on hirmunud ja räägib segaselt. Kõik mida mina kuulen on:
"Legend ründajates osusutus tõeks...nad on tagasi...põgenege"
Peale seda jookseb ta minema. Olen segaduses ja küsin hirmunud vanematelt.
"Mis toimub, miks inimesed karjuvad ja mida rääkis Proua Pottinger?"
Kuigi aimasin juba tõde küsisin siiski vanematelt need küsimused.
"Pole aega seletada." ütles isa närviliselt.
"Lihtsalt mine võta kaasa oma soojad riided kogu raha ja kõik oma toidu- ja joogivarud!" ütles hirmunud ema paaniliselt.
Tegin nagu ema käskis ja kui mul on asjad koos jooksin alla. Ema ja isa juba ootasid. Me läksime autose ja alustasime teekonda ei tea kuhu.
Selle päevaga algas järjekordne sõda inimeste ja tundmatute vahel. Keegi ei teadnud miks, aga inimesed hakkasid lihtsalt ühes suunas liikuma. Neil polnud aimugi kuhu, aga neil oli tunne, et kusagil seal kuhu me läheme on midagi mis selle lõpetab.
Me sõitsime päevi, teepeal nägin palju väga palju inimesi nad liikusid ratastega, jala, autodega ja kõigega millega vähegi liikuda saab, aga teekonnale ei tulnud lõppu. Teekonna 3 päeva pärast lõunal ilmusid justkui maa alt välja hiiglaslikud robotid või olid need masinad igatahes olid need hiiglaslikud. Kõik läksid paanikasse, sest vähesellest, et need olid hiilaslikud(ja uskuge mind kui ma ütlen, et hiiglaslikud oli isegi vähe öeldud) haarasid need inimesi kuhu nad ennast ka ei peitnud. Aga ma märkasin midagi imelikku, nimelt ei puutunud nad autosid ja see oli eriti imelik just selle pärast, et autode taha peitis enamus inimesi, ometi jätsid nad autod puutumatta. Ja äkki niisama äkki kui nad olid tulnud olid nad ka läinud võttes kaasa endaga need süütud inimesed kellel ei õnnestunud end päästa. Pärast seda päeva oli kõik millest ma mõtlesin se, et mis on nende olendite nõrkus? Oma teekonna 7 päeval- ehk siis 4 päeva pärast seda rünnakut- tulid mulle meelde minu vanaema viimased sõnad.(Mu vanaema suri siis kui olin 10 aastane, ta oli ainuke inimene kes mind tõeliselt mõistis ja ma olin tema surma tõttu väga kurb)Ta oli öelnud: Rebecka kuula mind nüüd, sest need on ilmselt viimased sõnad mille ma lausun. On ainult üks väga oluline asi mida pead sa oma elus järgima, see on üks Jaapani vanasõna mis lausub: Kui sa tahad midagi leida pead lõpetama selle otsimise!
Ma austasin oma vanaema viimast soovi ja loobusin nede olendite nõrkuse otsimisest. Kui meie teekond jätkus. Me rändasime täpselt 3 kuud ja iga nädal rünnati meid nende tundmatute olendite poolt . Ja 3 kuu pärast jõdsime me tagasi oma kodu linna. Polnud mingeid jälgi sellest, et tundmatud olendid oleksid meid rünnanud, kõik jäljed sellest olid kadunud väljaarvatud hukkunud ja... sõnum. Kui seekord oli sõnum teistsugune. Seal seisis:

Häbiga peame tunnistama, et seekord te tõesti võitsite. Te olete palju arenenud ja meil pole olnud võimalusi teid jälgida. Me tegime valearvestusi ja mõistsime, et meil ei ole võimalusi teid võita.
See tõttu me teid rohkem ei ründa, aga selleks, et me ellu jääks ja välja ei sureks hukkub iga 4000 aasta tagant igal 13 mail 4213 inimest.

Teie Ründajad e. TR

Sellega lõppes see uskumatu lugu ja ma ütlen teile, et teie enda hea pärast parem uskuge seda, sest pärast tuhandeid aastaid...

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!