Fairytale is bullshit, 1. (7)

Mõtlesin kah lisada mingi järjejutu. Kahtlemata jääb see lõpetamata, kuid võibolla naeratab õnn ja mul jätkub tahtmist venitada lõpp välja.
Meeldivat lugemist.

________________

Nagu ikka, algas iga hommik pohmakaga. Olin korduvalt eile joonud. Emale ei meeldinud loomulikult see põrmugi, rääkimata isast. Tema nägu venis alati pikaks kui ta kuulis, et ma olin joonud.

,,Cristine, meil on isaga üks idee. Me mõtlesime, et kui see alkohol on tõeline sõltuvus sul, siis oleks arukas mõte sellest lahti saada, " lausus ema. Kuna ma olin nii täis, ei saanud ma mitte kui midagi aru. Ma ainult raputasin pead ja küsisin siis tasasel toonil :,,Proovige aga minu sõltuvust tappa. Teil ei õnnestu see mitte mingil juhul." Naeratasin laialt ja püüdsin endast väga veenva mulje jätta. Ema aga ohkas raskelt.

,,Me mõtlesime isaga su saata Inglismaa kõige parimasse alkoholi ravisse, " teatas ema. Ma vaatasin teda imestunud pilguga ja karjusin :,,Teed sa nalja? Mina ja Inglismaale? Ei, mitte mingil juhul. Oled sa ära keeranud? Ja miks just Inglismaale? Mina keeldun minemast."

,,Kullake, sa lähed sellele ravile. See pidi olema üks parimaid ravikohti. Ja on mõistlik proovida järele. Kas sa seda tead kah, et mul on lausa häbi oma tütrest rääkida? Sa oled tõeline häbipost, sest sa jood on varsti niiviisi surnuks. Kärvad ära jah, " ütles ema natuke kurjalt. Vaatasin teda põlgliku pilguga. See veel puudus, et ta saadab mind teisse maailma otsa, mõtlesin ma vihaselt ja jäin jälle jõllitama oma ema põlglikult. Kui mu ema lahkus, mainis ta, et homme hommikul stardib lennuk ja, et ma oleksin siis valmis. Ma läksin nii närvi. Kuidas ta saab mulle nii teha? Ega see alkohol nii halb kah pole. Ta lihtsalt ei saa mitte millestki aru. Kahju lausa temast. Mis mul ikka üle jääb kui minna sinna kuradi Inglismaale.

*
On varahommik. Ema tuli juba lõhkuma mu ilusat unenägu ja äratas mind ruttu ülesse.

,,Kas ma natukenegi kah magada ei saa? Kell on alles seitse ju, " kirusin ma uniselt aga ema vaidles leebelt vastu :,,Liiguta ennast, Christine. Lennuk stardib poole kümnest. Sa pead panema mõningad asjad kokku ja sööma kah ju." Ma ei pidanud vajalikuks vaidlema temaga. Varem või hiljem olen mina ikkagi viimane loll, või mis? Hakkasin endale riideid vastu tahtmist selga panema. Värisesin ja mõtlesin kahtlaseid mõtteid Inglismaa kohta. Kui ma olin riides, sammusin ma aeglaselt trepist alla, kööki. Lasin tugevalõhnalisel kohvil enda südame vallutada. Ma armastasin juba noorest peale kohvit rüübata ja mulle meeldis selle aroomia. See on nii hea. Nuusutasin kohvi ja mekkisin seda.

,,Christine, kas sa tahad taksoga või oma isaga minna lennujaama?" küsis ema. Ma vaatasin teda kavalalt ja ütlesin :,,Hmmm. Ma peaks heaks otsuseks üldse mitte minna." Ema naeris vaid selle üle. Peagi saabus mu isa koju. Arvatavasti ta kolas kuskil ringi.

,,Ma parem lähen isaga, " sõnasin ma ja vedasin juba kõik reisikotid oma isa autosse. Ema noogutas rahulolevalt.

Jätkan? On mingit mõtet kah? Soovin häid kommentaare. ;*