' Vihmane Päev. # (4)

Ühel väga vihmasel päeval tundsin ma, et see päev ei saa halvemaks minna, kuid ma eksisin. Peale selle, et mul juhtusid paljud äpardused ja täna oli meeletult inetu ilm, olin ma kusjuures ka väga pisike ! Aga miks ma nii pisike olen ? Miks ma väärin seda ? Pidasin aru, kuid ma ei mõistnud ikka, milles probleem seisneb. Kogu koobas oli vaikne. Väga tuuline ja vihmane ilm oli. Torm oli kah väga koleda vaatepildiga. See pani lausa ahastama mind. Kõndisin igalpool. Küsisin ka abi, kuid kõik vastasid mulle : ,,Päh. Sinusugusele jupatsile ei ütle mitte midagi."

See haavas mind väga. Kuidas ma siis jupats olen ? Tegelikult olen ma ju ikkagi päris pikk. Otsustasin minna Hash ´ i juurde, ehk teab tema midagi sellest ? Kui Hash kuulas mu mure ära, ütles ta : ,,Väga kummaline juhtum. Eks sa oled jah pisut väiksevõitu. Kuid tule homme koopa jutukasse. Seal arutame edasi kõige tähtsamate isikutega su saatust."

Lahkusin peagi Hash ´ i juurest. Kas ma lähen nagu kohtu ette ? Mõtlesin väga pikalt kuni ma uinusin ........

* Hommik. *

Sirutan end kaua kuni mulle tuleb mu pikkus meelde. Loodan südamest, et kõik on jälle normaalne nagu eelmine kord oli, kuid seekord olin ma veel pisem ! Tohho tonti, mis nüüd veel juhtus, et ma nüüd veel pisem olen ? Nagu mingi kirp. Jooksin paanikas Hash ´ i juurde.

,,Hash ! Hash ! " kisasin ma, kuid keegi ei kuulnud mu peenikest häält. Igalpool olid tähtsad näod, kõik olid tuttavad, mõned aga võõrad. Lõpuks võtsin ma kogu jõu kokku ja kisasin nii kõvasti kui suutsin. Järsku märkasin ma, et Hash ja teised isikud hakkasid läbisegi rääkima kuni nad leidsid mu üles.

,,Oled see sina, Muffin ? " küsis Hash. Noogutasin nukralt pead ja seletasin : ,,Kui ma hommikul ärkasin, olin ma veel pisem."

Hash ei saanud mitte midagi aru, seega ma pidin lausa karjuma nii, et võhm väljas. Lõpuks hakkas otsustamine peale. Ootasin umbkaudu 3 tundi. Kui otsustamine lõppes, võttis üks tähtsatest kollidest sõna.

,,Me arutasime seda asja ja õnnetus juhtus just sellepärast, et sa oled viimasel ajal koopas olnud ülimalt ebaaktiivne. Koobas on mõelnud ise automaatselt sulle karistuse ," teatas see koll. Ehmusin ja mu silmad läksid suureks. Tõsiselt või ?

,,Sa peaksid olema aktiivsem. Siis sul on võimalus saada oma normaalse pikkuse tagasi ," lausus teine koll. Mõtlesin korraks ja ütlesin : ,,Tõsi küll ! Ma pole käinud mängukoopas lausa mitu kuud. Ju siis olen ma ISE süüdi ! Ma luban teile, kallid otsustajad, et ma olen nüüd veel aktiivsem."

Kollid ja Hash noogutasid rahulolevalt. Pärast otsustamist läksin ma ruttu mänge, nalju ja muid asju lisama. Tegin ka foorumisse mitukümmend postitust ja paar teemat. Käisin ka jutukast läbi, kus võtsin ka natuke sõna. Tegin endale korraliku välimuse ja sain juurde ka pisut punkte. Vaatasin enda tähesära ja sedagi korrastasin, paludes teistel abi kogumisega. Kui ma koopast välja logisin, olin ma väga väsinud. Heitsin magama.

____________________

Järgmisel päeval kui ma logisin mängukoopasse sisse, olin ma endine ! Enam ma polnud see pisike koll. Pärast seda võtsin ma õppust ja olin aktiivsem kui kunagi varem :)

Autori kommentaar »