Karoli krimka 8.osa (2)

Karol ärkas hommikul selle peale, et ta kuulis teisest toast summutatud aevastust. Ta tõusis üles, haigutas ja ringutas ning läks akna juurde, kust paistis imeilus koidik. Karol tegi akna lahti ning hingas värsket õhku. Ta hüüdis valjusti:"Ilus hommik täna! Äratus, unekotid!" ning jooksis kiiresti duširuumi.
Ta mõtles valjusti:"Täna tuleb kindlasti ilus päev ilma mingite märuliteta!"
Kuid ta eksis. Otse tema selja tagant kostis:plärtsaki! ning kui Karol end ringi keeras, lasi Mait talle veepüssiga ühe korraliku veejoa näkku. "Ilusat päeva ilma märuliteta!" naeris Mait ning jooksis poiste magamistuppa oma kaksikvenna Miku juurde. Karol röögatas ning tuiskas talle esimese pauguga järele, kuid sealt sai ta uue veejoa näkku. Karol vaatas käekella ning kohkus:"Juba pool üheksa!", sest tund pidi algama neil kõigil kell 9.00, ning seda nii Katariinal, Karoliinal ehk Karolil, Mikul kui ka Maidul.
Karol oli kiiresti riides ning tõmbas veel tosse jalga ning jopeluku jättis ta lahti, sest ei viitsinud sellega aega viita.
Karol oli noorematele vendadele ning nooremale õele pahane, etnad tema aega viitsid ning ütles:"Nüüd ruttu-ruttu riidesse, koolikotid valmis panna, tossud jalga ja minema!"
Ta suskas koolikoti lukuprao vahelt sisse läpaka, tõmbas kotiluku kinni ning tuiskas korteriuksest välja, vennad-õde kannul ning kogu see seltskond hüppas lifti.
Karol ütles:"Kui poleks olnud seda veepüstoli-jama, oleks kõik hästi ja minu meel rõõmus."
Õnneks jõudsid Mikk, Mait ja Katariina õigeks ajaks kooli, sest nad elasid koolile suhteliselt lähedal.
Kui Karol jõudis koolimaja uksest sisse, siis kuulis ta kuskilt kaugemalt meeste vaidlust, koera niuksumist ja tüdruku kiljumist.
Ta sööstis koolimaja uksest välja otse häälte suunas, kuid pööras kuue männi juurde ning helistas Martinile. Hilinev Martin aga oli koolimaja juures ja ei vastanud, sest ta nägi Karolit ning taipas, et midagi on lahti, kuna tunni alguseni oli vaevalt 5 minutit ning Karol oli alati 10 minutit enne tunni algust kohal. Ta tormas otse kohe Karoli juurde ning küsis ehmunult:"Mis lahti, Karol?"
"Lahti!? Sa veel küsid! Ma kuulsin sealtpoolt päris kummalisi hääli ja..." vastas Karol päris ehmunud häälega häälte poole peaga nooksates.
"M-mis hääli sa kuulsid? Üt-ütle kiiresti! Meil on v-vaja asitõendeid!" pudistas Martin erutusest.
"Koera niuksumist, meeste vaidlemist ja tüdruku kiljumist, õigemini hädakisa," vastas Karol suurte silmadega.
"Kuid miks sa ei läinud kohe sinnapoole?"küsis Martin.
"Ma..ma ei teagi, aga... su selja taga!" hüüatas Karol hirmust suurte silmadega.
Nimelt oli keegi maskiga inimene hiilinud Martini selja taha ning tahtis tal kõrist kinni võtta. Kuid Karol laskis kuuldavale kõva hirmukisa ning Maskimees jooksis hirmunult minema. Martin ja Karol ohkasid kergendatult ning kuulsid, et meeste vaidlemine, tüdruku kisa ning koera kiunumine olid vaikinud. Kuid nad kuulsid, et keegi hiilis nende selja taga. Aga kes see oli, saame teada järgmises osas.

Autori kommentaar »