Orte (3)

„Mänd, kask, kask, kuusk, mingi mahalangenud puu, põõsas, lagendik ja veel mitusada kilti,“ ohkan. Ma olen juba tund aega sõitnud ning ümberringi on ikka kõik sama. Miks ei võiks vanaema lähemal elada, miks ta peab seal kuskil pärapõrgus elama? Ja miks mul üldse ta juurde vaja minna on, nojah mul on halvad hinded koolis ja ma olen saanud käskkirju, aga ikkagi, mida see aitab? Pealegi pole seal internetti. Isegi mitte värvilist telekat. Ning kõik need kanad ja kuked ja ma ei tea mis elukad veel hää#!?!#evad vahelt pidamata. Võite oma jutuga tõsiselt seenele käia!
Ma pean olema selles lagunevas bussis, et sõita vanaema juurde, kus mul pole niiguinii midagi teha. Siingi on juba igav. Otsustan võtta välja „Kauged Inglid“ ja seda lugeda. Eneselegi märkamata on möödunud pea 2 tundi kui avastan, et buss on juba Võrru jõudmas.“Noh, tore saabki sellest logisevast jõledisest minema“ pomisen enda asju kotti toppides. Tõusen püsti ja lähen bussi eesotsa. Seal ootan kuni buss lõpuks peatusesse keerab ja ukse lahti teeb. Väljun ühe vanamuti järel, kes ei paista üldse kõndima õppinud olevat.
Satun Võru linnast natuke Tallina pool olevasse Maru külla. „Ah, kuhu poole, siis see urgas kah jääb?“ ütlen juba päris valjusti kuna väga kedagi läheduses polnud. Ma pean natuke ringi vaatama enne kui saan aru, et pean vasakule minema. Võtan oma kombud ja hakkan astuma. Ma kõnnin oma 1,5 km kuni jõuan väikese tee otsani. Selle lõpus näen suurt talumaja. „Nanna taluke“ seisab sildil, mis on heina kuhja otsa topitud.'
Hakkan mööda seda väikest teed edasi kõndima mõlemal pool kõrgumas heinapõllud. Ma olen jõudnud võibolla 10 sammu astuda kui tunnen, et astun mingi pehme asja sisse. Ma vaatan enda jalge alla. Avastan, et olin just sattunud lehma väljaheidete sisse.„S***T, VASTIK LEHMAKOOK, KÕIK MU KETSID HAISEVAD NÜÜD, S**T S**T S**T!“ kirun. Üritan seda jõledust oma ketsi küljest ära pühkida, kuid siiski midagi jääb külge. Otsustan edasi kõndida ise samal ajal lehmi ja üleüldse kõiki loomi kirudes.
Kui ma jõuan vanaema aiani teen värava riivist lahti ning astun sisse. Panen värava uuesti lukku ning vaatan siis maja poole. Trepil seisab naeratav vanaema, kes ilmselt oli mind juba kaugelt tulemas näinud. Võtan kõrvaklapid kõrvast, et vanaema saaks mind tervitama tulla. „Tere, tere Manni, küll sa oled pikaks kasvanud,“ jahub vanaema minu poole kiirustades. Kui ta lõpuks minuni jõuab lausan ma: „ Sellest on juba 5 aastat möödas kah. Ma olen 15 nüüd juba. Ja palun ära kutsu mind Manniks. Ma ei ole enam laps.“ „Ja-jah. Aga tore sind näha. Tule tuppa, ma tegin just pannkooke.“ vastab vanaema oma alati rõõmsal toonil.
Ma lähen tuppa, panen oma kotid enda tuppa ja lähen kööki. „Õõh, see on veel jubedam kui ma mäletan.“ mõtlen istudes laua taha. Vanaema paneb mulle ette taldriku ja ma söön kiiresti pannkoogid ära. Kui vanaema küsib, kas ma tahan juurde keeldun ning pärin mingisuguse puhkepaiga kohta. Vanaema vastab, et maja taga on üks võrkkiik. Lähen võtan endal toast veel vahetusjalanõud, panen need jalga ja lähen siis sinna nimetatud võrkkiike lamama. Ma panen veel kõrvaklappid kõrva ning musa Ipodist mängima.
See võrkkiik asub hea koha peal, niiet mul avaneb hea vaade loomade aeda. Alguses ei pööra ma sellele tähelepanu, kui mõne aja pärast märkan seal midagi iseäralikku. Selles ajas on küllaga koduloomi: lehmi, lambaid, sigu, kanasid ja kukkesid ning isegi hobuseid. Kõige iseäralikum on aga see, et üks nendest loomadest on aia nurka pugenud ning sööb seal üksinda rohtu. Nimelt üks pruunikarvaline täkk sööb üksi nurgas rohtu ning saab isegi paar imelikku vaadet teiste loomade poolt. See tundub väga ebaloomulik, kui nüüd on see minus juba huvi tekitanud ning otsustan vaatama minna. Ma lähen sellesse aia nurka , kus see täkk seisab ning kitkun talle maast rohtu. Ta tõstab oma pea ning ma sirutan enda rohuga täidetud peopesa ette. Viimaks ta ampsab rohu mu käest ülima kiirusega. Ta mälub selle läbi ning siis lausub: „ Sa oled nagu mina.“ Ma saan peaaegu infarkti. Kas ta just rääkis?! Hobune? Räägib?
Ma astun paar sammu tagasi ning uurin seda hobust terava pilguga. Hobune paistab mu hämmingut tähele panema ja lausub jälle: „ Me mõlemad oleme väljavalitud. Me oleme olnud teistsugused ja meid on kõrvale jäetud, üksikuna, ning meid on sellepärast välja valitud. Ainult meie saame üksteisega rääkida ning saame ka üksteiste keelest aru. Meiesuguseid peaks veel olema, aga tavaliselt kaks meisugust ei kohtu.“
Mul on selle jutu peale suu ammuli jäänud. Mina ja väljavalitu? Mind valitakse harva keka tunnis meeskonda ja kui see juhtub on see tavaliselt selle pärast, et kellelgi on mingi vigastus.
„ Niiet sa räägid siis oma keelt, aga ma lihtsalt saan sellest aru?“ küsin arglikult. „Mitte päris, ma räägin tegelikult üksiliuse keelt. See on meie keel. Ka sina oskad seda, sellepärast saadki sa minust aru.“ seletab hobu. „Ja muide minu nimi on Orte. Sina oled Maarja seda ma juba tean.“ Ma kergitan oma kulmud imestuses, kuid jätan küsimata kuidas ta mu nime teab. Selle asemele küsin: „Aga mida see meile annab? Kas me peame midagi tegema?“ „Me tunnetame üksildust. Me saame aidata inimestel üksindusest võitu saada. Me peame seda tegema, et aidata ennast. Kui me oleme suutnud aidata vähemalt ühte meiesugust, saame me lõpuks ka ise sellest üle. Kui me aga sellest üle ei saa ei ole meil võimalik siit maailmast lahkuda.“ jutustab Orte. „Ma siis võin elada igavesti kui ma kedagi ei aita?“ „Jah nii see on.“
Ma olen pahviks löödud. „Kui sul on vaja selle üle järgi mõelda, siis palun. Võta kas või terve päev.“ sõnab Orte sõbralikult. Samal hetkel kuulen toast, et vanaema hüüab mind. Orte sosistab:“ Mine“ Ma keeran ringi ja kõnnin majja. Vanaema tahab, et ma enda asjad lahti pakiksin. Niisiis lähen ma oma tuppa ja teengi seda. Pärast olen ma juba üpris väsinud ning lähen magama. Enne magama jäämist mõtlen veel Orte peale.
Järgmisel hommikul üles ärgates otsustan kohe minna Orte juurde, et üks asi üle küsida. Kui ma aiani jõuan, avastan, et Orte magab. Ma üritan teda vaikselt üles äratada, kuid ta ei reageeri. Nüüd ma põhiliselt juba raputan teda, kuid ikka ei midagi. Ma jooksen tuppa, et äratada vanaema. Paari minutiga on temagi väljas ning uurib Ortet. Pärast mõne sekundilist uurimist lausub vanaema aeglaselt: „ Ta on surnud.“ See lause rebib mu tükkideks. Tunduks nagu kogu maailm mu ümber on minu vastu. Ma ei suuda seda enam. Ma olen täiesti läbi. Mul hakkab pea ringi käima ning ma tunnen iiveldust ning siis see juhtub. Ma kukun kokku.
Kui ma lõpuks üles ärkan olen ma haiglas. Mul on kätte küljes voolikud ning mu voodi peal lamab mu ema.“ Emme,“ sosistan. Ema vaatab üles ning ta silmad löövad särama: „Maarja!“ Seejärel tõuseb ta püsti ja kutsub kiiresti arsti. Pärast seda on kõik virr-varr. Arst tuleb ja kontrollib mind. Mu ema ja isa tulevad ja kallistavad mind. Nad räägivad, et ma olevat kukkudes enda pea kivi vastu ära löönud ning mul tekkis sisemine verejook ning ma sattusin koomase. Ma olin olnud juba 2 kuud koomas. Siis tulid mu vanaema ja vend sisse ning ka nemad kallistasid mind. Ma veetsin veel mitu päeva haiglas artsi kontrolli all kuni lõpuks sain koju. Paari nädala pärast pidin ma ka jälle kooli minema. Kõik jätkus samamoodi.
Kuid seda kohtumist Ortega ma ei unustanud. Ma ei saa kunagi teada, kas see oli päris või mitte, aga pärast seda sain ma koolis sõbraks mitmete tüdrukutega ning leidsin isegi poisi. Ma läksin tast küll lahku, kuid me suhtleme siiamaani. Pärast ülikooli hakkasin ma käima ühe väga toreda noormehega, kellega ma pärast abiellusin nig sain 2 last. Minu lapsed kasvasid suureks ja said ka enda lapsed. Ning siin ma nüüd olengi enda surivoodil. Minu kõrval on minu lapsed ja lapselapsed ja ma tunnen, kuidas mul on kõik, mida ma kunagi soovisin. Selle tundega vajuvad mu silmad rahulikult kinni.

Autori kommentaar »