Teema: Järjejutud / Noortejutud

Little Miss Queen(#4) (0)

Vaatasin enda ette ja seal olid kaks beezikat käpa moodi asjandust, mis olid vist kuidagi minuga ühendatud. Üles vaadates kõrgusid minu kohal hiiglaslikud valget värvi tähed. Aina imelikumaks läheb, kus ma olen ja mis minuga viga on?

Kuulen oiet ja vaatan enda kõrvale. Seal lebab mingi paljas olevus, kes oigab. Mõtlen, kas peaksin teda aitama või, mida muud ma tegema peaksin? Pealegi, kus on Rex? Ja mis asjad need minu küljes on? Need küsimused käisid mul peas ringi. Ma tundsin, kuidas mul hakkas pea valutama. Kõhus lendasid ikka liblikad ja ka pissi häda oli tagasi tulnud. Silmalaud hakkasid kinni vajuma. Üritasin ennast ärkvel hoida, aga see muutus lõpuks võimatuks. Mu silmalaud vajusid kinni ning ma vajusin pikali. Viimane asi, mida ma veel kuulsin oli:“ Seal on keegi!“. Ma olin uinunud
Ärkan mingi erga valguse peale. See paistab mulle otse silma. Ma avan silmad ja vaatan ringi. See on mingi hall ruum, halli lae, põranda ja seinadega. Isegi uks on hall. Ma istun halli laua taga hallil toolil.
Vaadates alla näen ma enda küljes sinise riidega kaetud käpa moodi asjandusi. Mu keha peal on mingi värviline riie. Need samad käpa moodi beezikat asjad on nüüdki olemas, kuid seekord on need värvilise riidega kaetud.
Kõrvale vaadates näen ma seda sama olevust, kes enne minu kõrval maas lebas. Tal on keha küljes samasugused sinise riidega kaetud asjandused. Keha on tal aga musta riidega kaetud, mis lõppeb nende lühemate käpa moodi asjanduste alguses ära. Tema koon on kuidagi väga lühike ning koonu all on lahtine suu, millest kostab norskamist. Tema silmad on kinni, mis viitab sellele, et ta veel magab. Ta peast kasvavad välja pruunikad karvad, mis on väga Rexi karva tooni. Siis meenubki mulle Rex, kus ta küll on?
Minu mõtte katkestab kõva ukse kinni minemine. Ma vaatan ukse poole, kus seisab minu kõrval istuva olendiga väga sarnane olend. See olend on, aga paksem ja pikem ning ta sammub teisel pool lauda oleva tooli poole. Jõudes selleni prantsatab ta istuma. Norskamine on lõppenud, millest võib järeldada, et see minu kõrval olev olend on üles ärganud.
Meie ees olev olend hakkab rääkima: „ Niisiis. Mina olen Artur. Olen noorsoo po#!?!#ei vanemkonstaabel. Aga me pole siin, et minu elulugu kuulata. Me oleme siin, et teada saada, kes olete TEIE?“ Mis sest, et see keel , milles see olend rääkis oli võõras ja polnud seda kunagi kuulnud sain ma sellest aru ning vastasin: „ Mina olen Keidi.“ Minu kõrval olev olend vaatas mu poole. Ta tundus olevat hämmingus, kuid vastas siiski: „ Ja mina olen Rex.“ Nüüd oli minu kord hämmingus olla. See oli Rex!?
Artur tahtis hakata uuesti rääkima, kuid Res katkestas teda: „ Vabandage, aga mis olendid me oleme ja kus me ometi oleme?“

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!