Horace Beach'i mõistatus (3)

Oli rahulik reede õhtu ja olin just puhkust alustamas ning magasin enne pikka reisi oma und välja, kui helises telefon.
"Me vajame teid," kõlas chiefi selge ning murelik hääl (James Clompkin on mu boss juba 12 aastat), "Mitmete aastate jooksul pole toimunud nii jõhkrat mõrva, tule jaoskonda nii kiiresti kui saad, Barkson."
Vastasin kindlal toonil, et olen otsustanud üle pika aja lõpuks puhkuse võtta ning ei soovi uusi ülesandeid.
Siiski tahtsin selle juhtumi võtta oma viimaseks sel hetkel, kuna James lubas mulle palgaga puhkuse, kui lahendus käes.
Panin oma päevinäinud triiksärgi selga, mustad teksad jalga ja istusin oma armsasse autosse, millega nii mõned sajad tuhanded kilomeetrid ikka maha sõidetud olid. Jaoskonda jõudes oli seal suur segadus. Sisenedes oma kabinetti seisis seal chief, kel käes värsked fotod juhtumist. Ma vaatasin neid ahastusega - hukkunu oli umbes 40 aastane mees, rikas (järeldasin seda tema kallist rolexist, mis vaatamata katkisele klaasile kinnitus kindlalt tema randmele). Rinnus oli tal neli sügavat haava, mille veri oli ohvri ülakeha ümber asfaldi punaseks määrinud. Huul oli mehel samuti lõhki.
Järgnevalt sõitsin sündmuskohale, nimelt Horace Beach'le, kus mees väidetavalt oli hukkunud.
Mees kandis ülikonda, laiba kõrval lebasid kuldsete raamidega purunenud prillid, mis jällegi andsid märku mehe rikkusest. Nende kõrval vedeles siinseal prillidest tulnud klaasikilde. Käele jäetud kellast ja kallitest prillidest järeldasin, et tegu polnud rööviga, kuid rahakott koos igasuguste dokumentidega oli kadunud.
Mees oli algsete aruannete väitel surnud olnud 6 tundi ning ta leiti noore tüdruku poolt kell 3.00, mis oli kaks tundi peale mõrvatoimumist. Mees tapeti kell 1.00. Parim aeg roima korda saatmiseks. Mõrvarelvaks oli kindlalt nuga, veidi sakilise servaga, nagu oli aruandes jällegi kirjas, sellest ka naha rebenemine haava ääres.
Märkasin ohvrist mõne meetri kaugusel olevat ajalehte, millel märgasin verd. Tuli välja uurida, kellele see veri kuulus. Nägin maas ka suitsukonisid, mis võisid kuuluda nii ohvrile kui ka mõrvarile, kui mitte kellegile võõrale. Leidsin veel ühe kilekoti, mis sisaldas pudeleid, mingit kaltsu (arvatavasti mõni särk) ja voolikut, mis paistis olevat paarkümmend aastat vana. Kuulsin norsatust ja nägin puu taga istuvad vana meest kelle sinise nokamütsi ja mustuse alt vaevalt nägu näha võis. Astusin kodutu juurde ja küsisin toimunu kohta. Mees püüdis meeleheitlikult mulle öelda, et temal pole asjaga mingit pistmist. Palusin tal siiski koos endaga jaoskonda tulla ja lubasin pealekauba supi ja kohvi välja teha.

Märkasin vana mehe kilekotis ka kallist nahast rahakotti, mis mingil juhul ei saanud kuuluda talle. Palusin tal selle endale ulatada, kuid ta keeldus. Ta ütles et ei tohi, mis äratas minus suuri kahtlusi, kas mees rääkis tõtt oma teadmatuse kohta. Lõpuks nurusin kodutult rahakotti ja oma õnneks või rõõmuks nägin, et see oli hukkunud mehe oma. Seda tõestas tema ID- kaart, kliendikaardid ja muud. Tegu oli Martin Precil’ga- rikka firma tegevjuht.
Palusin kodutul kõik ära rääkida, kuid ta keeldus, öeldes, et üks noormees ähvardas ta muidu kohtu ette saata. Küsisin, et mille eest. Mees vastas isegi arusaamata mida ütleb, et avaliku korra rikkumise eest. Sain veel teada, et oli toimunud kaklus, mille käigus nimetatud mees oli põgenenud ja ohver (selles kontekstis veel elus) paigale jäänud. Rohkem kodutu ei teadnud.

Sellest piisas mulle, et minna uurimisega edasi. Keskpäeval küsitlesin juba tüdrukut, kes öösel oma poisiga oli salaja kohtuma läinud. Tüdruk oli kindlalt šokis, kuid poiss oli veel kadunud. Saatsin uurimisrühma poissi otsima.
Õigele- kui siis just õigele- teele viis mind ohvri rahakotist leitud väike valge paber, millel oli kirjas just nii:

reede
keskköö
rand
Thomas

Veidike uurimist siit-sealt ja sain teada, et hukkunul oli Thomas’e nimeline noorem vend, kelle juurde kohe olin teele asunud, võttes kaasa kaks abipoli.tseinikku juhuks, kui on tegemist mõrvariga.
Seistes Thomas Precil’i ukse taga lasin uksekella, kuid keegi ei vastanud. Nägime ootamatult kõrvalaknast põgenevat meest. Oletades, et see oli Thomas jooksime talle järgi. Paar majavahet sai joostud, kuni Thomas kinni püüti ja jaoskonda viidi.
Surusin käe rusikasse ja lõin käe lauale, kui mees keeldus mu küsimusele vastamast. Küsisin uuesti:
“Miks sa põgenesid?”
“Ma lihtsalt kartsin et pistate mu pokri” vastas mees, püüdes jääda rahulikuks.
“Mispärast siis?”
“Seepärast ikka, mis ma rannas Martinile tegin.” see kõlas nagu ülestunnistus.
“Nii et sina, Thomas Precil, tapsid oma venna Martin Precil’i?” küsisin ma siis.
Oli umbes neljasekundiline haudvaikus, mille järel kostusid need vaevukuuldavad sõnad Thomas’e suust: “Kas… Martin on… on surnud?”

Uskudes või mitte, olime kõik taibanud, et Thomasele oli tema venna surm uudiseks. Temal oli vaid oma vennaga olnd väike kähmlus, mis seletab ka lõhkise huule nii Martinil kui ka tema vennal. Kakluse põhjus olevat olnud Martini kalduvus naistele külge lüüa. Thomas oligi läinud kätte maksma oma naise ahistamiskatse pärast, kuid tapmist ei toimunud.
Olin jälle alguses tagasi. Poli.tsei oli selleks ajaks teada saanud DNA testi tulemused konidelt ja vere omani.ku ajalehelt. Mõlemad kuulusid selgelt ohvrile.
Ootamatult sain kõne chiefilt, et leiti tüdruku poiss, kelle tunnistust hädasti vaja oli. Jaoskonnas istusid tüdruk ja ta poiss kõrvuti lauas, ning neile esitati küsimusi, millele kumbki ei suutnud vastata.
Lähenesin neile ning küsisin poisilt küsimuse, mis tuli talle ootamatult:
“Mida see mees su tüdrukule tegi?”
Poiss ei suutnud vist pingele vastu seista ja justkui ühe hingetõmbega pahvatas ta kõik suust välja:
“Ma ei tea, see juhtus nii kiiresti. Me kõndisime Lauraga mere ääres, kui nägime kaht meest, kellest üks hakkas põgenema. Alguses ei saanud midagi aru, kuid teine mes lähenes Laurale ja haaras ta enda poole. Ma ei teadnud mida teha, kartsin et ta võib talle midagi jubedat teha… Püüdsin vahele sekkuda, kuid mees haaras noa ja püüdis mind lüüa sellega. Eneselegi teadmata leidsin ennast järgmisel hetkel mehe kohal maas ja ma lõin, lõin…”

Nii laheneski see juhtum.
Kokkuvõtteks: Martin (ohver) oli kalduvustega ja ahistas noori tüdrukuid ja naisi, kes polnud veel julgenud temast poli.tseile teada anda. Thomas (ohvri vend) läks oma naise pärast õiglust nõudma, kuid see lõppes kaklusega ja ta põgenes. Martin oli närvis ja märkas noort tüdrukut, kelles nägi uut võimalust. Nende vahele tungis tüdruku poiss, kes mehe enda noaga ta enesekontrolli kaotades tappis.