Kuritegu ja detektiiv (5)

Ühel õhtul jalutasin ma mererannas.
See juhtus reedel, 14.augustil.
Ma imetlesin niisama loojuvat päikest, meres sulistavaid kalu ja pimedust.
Nii mõnus on nautida reede õhtut rannas, just siis kui päike loojub!
Aga siis tundsin ma midagi teravamat enda talla all kui pehme rannaliiv ja lasin kuuldavale kõva huilge.
Ma tõstsin jala üles ja vaatasin tallaalust.
Seal oli klaasikild, täiesti mu talla sisse surutud.
Ma vaatasin enda tillukest haava jalas ning võtsin püksitaskust telefoni.
Siis valisin numbri 112 ja vajutasin rohelist nuppu.
Kiirabi: "Halloo, siin on kiirabi! Mis juhtus?"
Mina: "Tere. Mina olen Laura Raus ja astusin Stroomi rannas endale klaasikillu talda. Mu jala sees on suur haav!"
Kiirabi: "Selge. Oleme kohe kohal!"
Mina:"Tänud!"
Siis istusin ma rannapingile ja panin teelehe haavale.
Lootsin, et siis jääb osa verd ikka alles.
Aga 2 minuti pärast oli kiirabi seal. Nad otsisid mu ülesse ja sidusid haava kinni.
Ma laususin: "Aitäh, et nii ruttu kohale jõudsite. Mul oli nii valus ja ma pidasin teelehega verd kinni."
Kiirabi vastas: "Ah, pole tänu väärt."
Siis hakkas kiirabi autosse ronima, aga ikkagi ei jõudnud nad sinna välja.
"Oodake! Vetikate alt paistab midagi beeži! Nagu inimese nahk!" hüüdsin ma kiirabi auto poole joostes.
"Siin võib veel abi vaja olla," lausus üks kiirabitädi."Tüdruk nägi beeži laiku vetikates."
Me tirisime beeži laigu kalda servalt vetikate alt välja.
"Inimene, ongi!" hüüdsin ma rõõmsalt."Hea, et te ei jõudnud veel ära minna."
See oli meessoost inimene, kes oli arvatavasti peolt tulnud. Tal oli ülikond seljas ja kikilips kaela juures, just kael paistiski beeži laiguna.
"Vaatame kohe, kas ta on elus ja terve." ütles kiirabitädi ja tegi mehe pluusi nööbid lahti.
Ta tiris riided eemale, ja muidugi ei olnud see inimene mitte sugugi elus ja terve- ta kehasse oli lõigatud 4 suurt ja sügavat, verist haava!
Ma kiljatasin ja katsin silmad kätega. See vaatepilt oli nii õudne, et ma ei suutnud seda vaadata.
"Vaatame, kas ehk tal on midagi taskutes," ütles üks kiirabitädi.
"Ehk leiame siis midagi."
Aga otsimine ei andnud mingeid tõendeid- kõik taskud olid vaid tolmukübesid täis.
Seal lähedal jalutas üks mees.
"Kas olete siin näinud mõrva?" küsisin ma.
"Ei ole. Aga muide, andke mulle palun leiba. Ma olen kodutu."
Ma ulatasin kodutule oma taskust võetud hommikuse võileiva.
Kiirabi kutsus po#!?!#ei kohale ning me otsisime laiba ümbrusest kõik kohad läbi.
Me leidsime kilekoti, katkised prillid, ajalehe, suitsukonid, klaasikillud, mõned pudelid, vana särgi ja katkise vooliku.
Peale selle, ma vaatasin katkisi prille. Ma asetasin klaasikillud sinna ja ka oma klaasikillu, mis mulle jalga oli torganud.
Prillid võis nii ära parandada, aga mul ei olnud liimi kaasas.
Po#!?!#ei ütles:"See peab olema mõrv. Keegi pidi ta mõrvama. Aga äkki tappis ta end ise? See võis olla näiteks nii: mõrvar tuli randa, nägi inimest keda vihkas. Võttis kilekotist ajalehe ja peksis ajalehega inimest, viskas prillid vastu nina ja võttis klaasikillud prillidest. Lõikas klaasikildudega talle haavad sisse ja teised esemed olid tal kotis või praeguseks surnud mehe käes."
"Ei tea," laususin mina sellepeale ja lohistasin esemed vana särgi peale.
Siis tõstsin ma asjad särgiga kilekotti ja me sõitsime koos kilekotiga ja laibaga po#!?!#ei jaoskonda.
Aga kutsuti juba kuulsad detektiivid. Nad uurisid laipa, ja esemeid.
"Küllap üks neist oli samal ajal suitsetanud, kui seal suitsukonid olid." lausus üks detektiiv.
"Ei, neid on rannas igal pool liivas." lausus teine.
Aga siis võttis esimene detektiiv oma luubi ja asetas selle ajalehe kohale.
Ajalehe ühel serval asus suur ja mudane näpujälg.
Noo nüüd on ta meil käes, mõtlesin ma.
Aga muda oli nii paksult, et jäljest ei olnud aru saada. Muda oli ka laiali aetud.
Seega, meie plaan läks kahjuks untsu.
Aga mina kodus nuputasin isegi voodis mida teha. Lõpuks oli mul valmis imehea salaplaan.
"Ma tean!" hüüdsin ma ja hommikul hakkasin ma seda vihikusse kirjutama.
Lõpuks vaatasin ma punkti number 1. See oli algus.
Ma jooksin randa ja kaevasin liiva sees, kuidas jaksasin. Seal oli must nööp mehe ülikonna küljest, seega ma teadsin kustkohast kaevata.
Sinna peale asetasin ma hun#!?!# lehti ja ajasin kogu ranna neid täis.
Must nööp aga leidis endale pehme aseme lehekuhja otsas.
Siis kutsusin ma po#!?!#ei ja ütlesin: "Peitke ennast ära!"
Po#!?!#ei küll päris, miks, aga ma ütlesin et ei ole aega seletada.
Me jooksime koos po#!?!#eidega põõsaste taha ja ka suur vahtrapuu varjas meid.
Me ootasime rannas umbes tunni ja hakkasime arvama, et ka see plaan untsu peaks minema, aga just siis tuli üks mees randa.
Ma tõmbasin po#!?!#ei põõsa ja vahtra varju tagasi.
Ma hingasin ka võimalikult vaikselt.
"Hohhoo, milline õnn, et rand on tühi," lausus mees kurja häälega ja itsitas.
"Oo, mu Henry on kadunud. Oo ei! Ma pean mingi tema asja leidma."
huilgas ta pettunud häälega.
Ma sosistasin tasakesi po#!?!#eile kõrva, et surnud mehe nimi on siis vist Henry ja et see mees seal peakski olema mõrvar.
Aga mehe, mõrvari silmad lõid särama, kui ta märkas lehekuhja otsas nööpi.
Ta jooksis kiiresti sinna ja kukkus 3 meetri sügavusse auku, ja lehed kukkusid talle kaenlasse.
Oi, küll ma pidin tark olema!
Po#!?!#ei hüppas rõõmuga põõsast välja ja me tõmbasime mehe august välja.
"Kui sa meile ei räägi mis juhtus," alustas po#!?!#ei, ja ma jätkasin: "siis sa sured!"
"Ei saa te midagi teada." ütles mees.
Aga kui po#!?!#ei hakkas käeraudu otsima, lõi mees kartma.
"Ma räägin! Pange rauad ära! Ma olen mõrvar ja ma nägin rannas kõndivat enda naise röövijat. Ta nimi on Henry ja ta tegi mu minu naise ees lolliks. Ta võitis ta endale ja ma jäin oma naisest ilma. Ma võtsin prügikastist igasuguseid asju, ja loopisin teda. Ma võtsin pudeli ja enda taskunoa, viskasin teda veel pudeliga. Ta kaotas teaduse ja ma lõikasin tema sisse mõned haavad. Siis ma peitsin laiba põõsa taha vetikatesse ja täna tulin sellele järele, et seda üles ei leitaks."
"Selge. Te surete siiski!" hüüdis po#!?!#ei.
Ja varsti tapetigi mees ära. Aga Henry laip viidi surnuaeda, mulla alla puhkama ja minust kui ma suureks sain, sai detektiiv.
Lõpp!

Autori kommentaar »