"Salajane mõrv." (23)

Bobby oli rannas ning kõndis närviliselt edasi-tagasi. Ta hoidis käes paberit, kus nõuti pool miljonit dollarit või muidu tapetakse ta tütar. Bobbyl oli seljas must uhke ülikond ning käes kohver. Rannas hakkasid inimesed juba vaikselt eemalduma, kuna aeg hakkas hiliseks minema. Bobby jäi seisma ning vaatas enda ümber. Ohates hakkas ta istuma rannaliivale, kuid just sel hetkel tulistati teda otsa jalga. Suurest valust kukkus mees pikali ning karjus. Ta hoidis oma haavunud jalast kinni ning üritas edasi roomata, samal ajal appi karjudes. Kuid sel hetkel tabas teda järgmine lask - otse teise jalga. Bobby heitis üleni pikali ning võitles viimaste eludega. Kuid nüüd kõndis keegi Bobby juurde, sihtis Bobby poole ning lasi kaks lasku - üks õlga ja teine otse südamesse.
Bobby oli surnud.

------------------------------------------

Charles istus oma korteris mugaval diivanil ning klõpsutas telekas kanaleid. Järsku helises ta telefon.
"Detektiiv Brown kuuleb," ütles Charles telefoni.
"Brown, sa pead kohe siia tulema. Tundub, et meil on järjekordne mõrv tekkinud," vastati telefonist.
"Niinii, ütle täpne aadress."
"Tristleri rannas. Ole kohal." Ning kõne lõpetati.
Charles pani toru hargile ning tõusis diivanilt püsti. Ta haaras nagist oma mantli ning astus uksest välja. Välja jõudes istus ta oma musta mercedesesse ja sõitis ranna poole.

Sinna jõudes tuli talle vastu poIitseijaoskanna ülem Trevor Lucas.
"Tore, et sa siia jõudsid, Brown. Mine vaata ta üle. Ta asub seal." Trevor näitas näpuga kollaste lintide poole, mille keskel oli surnud laip.
Charles noogutas ning läks laiba juurde.
"Leidsime ta just mõni hetk tagasi, kell seitse õhtul. Mehel on neli haava. Üks paremas, teine vasakus jalas, kolmas parema käe õlas ja neljas rinnus, otse südame kohal." Charlie kõrvale oli kõndinud poIitsei Jane Shawn.
"Kas leidsite midagi ümbrusest ka?" küsis Charles.
Naine kehitas õlgu.
"Ei midagi erilist. Üks kilekott, katkised prillid, ajaleht, suitsukonid, klaasikillud, mõned katkised pudelid, vana särk ja katkine voolik."
Charles noogutas.
"Viige kõik asjad uurimisele. Äkki leiate näpujälgi."
"Olgu," vastas Jane.
"On mõndasid dokumente kuskil? Rahakott?"
"Just see kõige imelikum ongi. Ei mingeid dokumente ega ka raha." Naine ohkas.
"Ilmselt oli tegu siis mõne rikka inimesega. Ülikond on ka viimase moe järgi. Võis tulla mõnelt peolt või midagi.. Kas pealtnägijaid on?" Charles vaatas Janele otsa.
"Eemal seisab üks kodutu. Küsitlesime teda, aga too väidab, et ei näinud ega kuulnud midagi."
"Ahah..." Charles kõndis ümber laiba, uurides seda igalt poolt. "Pange kuulutus kirja. Võib-olla leiame niimoodi hukkunu pereliimeid ja saame tast rohkem teada."
"Selge," ütles Jane ja läks eemale.
Charles läks Trevori juurde.
"Ma lähen koju," ütles ta, "öelge, kui olete mõne peretuttava või muud sellist leidnud."
Trever noogutas.
"Saab tehtud."
Charles kõndis autosse ning sõitis koju.

Kui ta oma ukseni jõudis, oli ta üllatus suur.
Uks oli praokil.
Charles võttis püssi kätte ning hiilis vaikselt oma tuppa. Sisse jõudes võttis ta sihtimisasendi sisse ja jäi seisma.
Tema ees seisib keegi naine.
"Tracy.. Sa ehmatasid mind," ütles Charles ning pani relva oma püksirihma vahele.
"Ja sina mind, Charles," vastas Tracy.
"Kuidas sa sisse said?" küsis Charles, võttis oma mantli seiljast ning riputas nagisse.
"Nagu sa tead, on mul ikka veel varuvõti," vastas naine kavalalt.
"Tracy, Tracy.. Äkki oleks see võti aeg mulle anda? Mulle isiklikult eriti ei meeldi, et kui ma koju tulen, on mu uks lahti ja keegi mu toas."
Tracy vaikis.
"Mis sind siis siia toob?" küsis Charles ning võttis i'stet diivanil.
Naise nägu muutus murelikuks ning ta küsis:
"Kas ma võin istet võtta?"
"Ja, muidugi. Istu," vastas Charles ning viipas käega tugitooli poole.
"Oeh, ma ei tea, kust alustada.."
Charles kergitas kulmu.
"Alusta algusest?" pakkus ta.
"Oh, jah.. Muidugi." Naine naeratas. "Kas sa mäletad minu bossi, härra Jhonsonit? Me käisime korra koos kolmekesi õhtusöögil vist.."
Charles vajus mõttesse.
"Häguselt.." vastas ta.
Naine ohkas.
"No, olgu.. Asi on nii, et ta tundus olevat igapäev kuidagi väga närviline ja murelik. Ta ei pannud eriti midagi tähele ega ka töödanud väga palju. Tal oli koguaeg midagi isiklikku ja asjalikku teha. Noh, nii ta vähemati ütles..," naine vaatas maha.
"Nii, edasi?" julgustas Charles Tracyt.
"Noh, ühel õhtul, kui ma hakkasin töölt ära minema ja et härrale head aega öelda, kuulsin ma teda telefoniga rääkimas," - ta hääl tasanes -, "ma kuulsin teda sinna ütlemas midagi sellist, et raha on koos ja ta on valmis. Ta hääl tundus jällegi väga mures olev. Järgmine hommik, kui ma tööle jõudsin, tuli ta mulle vastu ja ütles, et ma võtaksin ühe vaba päeva. Muidugi tuli see mulle suure üllatusena, kuna mul on väga harva vabu päevi, kuid ma sain aru, et midagi kahtlast on toimumas. Ma noogutasin talle vastuseks ning läksin majast välja. Kuid salamisi ma hakkasin teda jälitama. Ta sõitis kuskile räpasesse randa ning jäi sinna seisma. Kuid järgmine hetk ma nägin, et keegi tulistas teda. Kaks korda, mõlemasse jalga. See vaatepilt oli kohutav ning ma sattusin suurde paanikasse. Ma ei teadnud, mida edasi teha, kuid siis, tuli too tulistaja nähtavale. Kaugelt ma tema nägu ei näinud, kuna ta oli seljaga, aga see-eest jätsin ma meelde tema riietuse. Peale seda, kui tulistaja tuli mu bossi juurde, tulistas ta teda veel kaks korda, võttis tolla kohvri ja rahakoti ning kadus. Ma üritasin tulistajat jälitada, kuid ta oli liiga kiire. Minu nägemise järgi sõitis ta ühe punase fordiga. Peale seda tulin ma otsejoones sinu juurde ning nähes, et uks on lukus ja sind pole, otsustasin ma oma varuvõtit kasutada ja sisse tulla ning sind oodata."
Naite kattis oma käed näoga ning puhkes nutma.
Charles tõusis püsti ning kõndis Tracy juurde. Ta pani oma käe naise õlale.
"See on tore, et sa sellest mulle esimesena rääkisid. Aga täpsusta palun, milline see mees välja nägi?"
Tracy vaatas Charlesile otsa.
"See.. ei olnud mees.., " kogeles ta. Charles kergitas kulmu.
"Ei olnudki?" küsis mees.
"Ei olnud jahh.. Üsnagi pikk, umbes meeter seitsmekümmend viis, sale, blondide juustega..," rääkis Tracy. Charles noogutas.
"Kas sul on omad arvamused, kes see oleks võinud olla?"
Naine kehitas õlgu.
"Ma ei tea... Võib-olla mõni tema naine armuke.. Kes iganes.." Naine ohkas ning pühkis oma pisarad ära.
"Kas te teate, kus härra elas?" küsis Charles.
"Eee.. Jaa, muidugi.. Näe, siin on aadress." Naine ulatas Charlesele lipiku, kus oli härra Jhonsoni kodune aadress.
"Siit peaksite ta leidma igatahes," ütles Tracy ning tõusis püsti.
"Mina igatahes lähen. Palun, Charles, teavita mind, kui midagi oled teada saanud. Ta oli tõesti tore mees ja ülemus." Tracyl hakkasid pisarad jälle vaikselt voolama. "Nägemiseni," ütles ta ning astus uksest välja.
Charles jäi lipikut vahtima. Ta võttis telefoni nig helistas Trevorile. Ta rääkis kogu loo, mis Tracy oli talle öelnud ning ka aadressi ning lõpetas kõne.
Charles võttis oma mantli nagist ning läks välja.

Charles peatus rannas, kus juhtunu oli toimunud. Ta istus liivale ning üritas juhtunut ette kujutada. Ilmselt oli ta ku#!?!#ulnud otse randa ning kedagi jäänud ootama. Teda tulistati ning varas võttis raha ja kõik dokumendid ära. Rahast sai Charles aru, miks ta võttis, aga dokumentidest ei saanud ta aru. Võib-olla, et surnut ei tuvastataks liiga kiiresti ning et tal oleks kauem aega põgeneda. Kuid see oleks olnud liiga asjatu.. Mõrvaril pidi mingi kindel plaan olema. Järsult helises Charlesi telefon.
"Brown kuuleb," ütles ta telefoni.
"Brown, ma arvan, et me saime midagi teada, mis sulle võib huvi pakkuda. Palun tule kohe siia, poIitseijaoskonda," vastas Trevor teiselpool toru.
"Selge," vastas Charles ning lõpetas kõne. Ta tõusis püsti, vaatas korra rannas ringi läks tagasi oma auto juurde.

Charles peatus poIitseijaoksonna ees ning talle tuli vastu Trevor.
"Ma kuulan," ütles Charles.
"Jamh.. Vaata, asi on nii, et meie surnukesel olid oma väikesed põhjused, miks ta sinna randa läks.." alustas Trevor.
"Nii, edasi?"
"Nimelt oli tegu väljapressuga. Talt taheti pool miljonit dollarit või muidu oleks tapetud ta tütar."
Charles vaatas teda imestunult.
"Kas tütar on ikka mõrvari käes?" küsis Charles.
Trevor noogutas.
"Jah, kahjuks küll.. Praegu on mõned poIitsei#!?!#d härra Jhonsoni majas, koos tema naisega. Nad ootavad telefonikõnet."
"Kas nad teavad, et mõrvar võib helistada?"
"Mitte päris. Aga kuna mees on tapetud, ja tütar pole ikkaveel tagasi, siis arvatavasti ta ikka helistab."
Charles noogutas arusaadavalt.
Järsku helises kellegi telefon.
"Trevor kuuleb," ütles Trevor, kui ta oli telefoni kõrvaäärde pannud.
"Jah.. Mhm.. Olgu, ma olen oma teel.. Nägemiseni."
Ning ta lõpetas oma kõne.
"Üks nendest poIitseidest elistas.. Olevat helistatud. Ma lähen sinna, tuled ka?"
Charles noogutas ning nad läksid oma autodesse.

Peatuti ühes uhke maja ees. Autodest tulid välja Charles ja Trevor. Nad läksid majja sisse.
"Nii, rääkige," ütles Trevor, kui ta oli majja sisse läinud.
Mees, kes oli talle vastu tulnud, uuris Charlest pika pilguga mõni hetke, kuid pöördus siis Trevori poole.
"Mõrvar annab oma tütre tagasi. Ta sai oma raha ning juurde ei küsi. Ta tahtis, et naine läheks temaga kohtuma ning ilmtingimata poIitsei#!?!#teta."
Trevor noogutas.
"Millal?"
"Täna, kell kuus."
Järjekordne noogutus.
"Selge, aga kellegi me peame siiski sinna luurele saatma." Trevor vaatas mõtlikult maha.
"Hei, aga mina võin ju," ütles Charles järsku. Mõlemad meed vaatasid talle otsa.
"Sina?" küsis Trevor üllatunult.
"Mina jahh. Ma pole poIitsei, vaid detektiiv. Polnud öeldud, et ilma detektiivideta."
Trevor jäi jälle mõttesse.
"Ta jutus on mingi iva siiski sees," ütles neile vastu tulnud poIitseinik. "Ja ilmselt oskab ta ka relva väga hästi käsitleda, on ju nii?" küsis ta ning pööras pea Charlese poole.
Charles noogutas.
"Trevor, mõtle. See on hea võimalus," ütles Charles Trevori poole pöördudes.
Trevor vangutas pead.
"Nojah, mis meil muud üle jääb.." ütles ta ning patsutas Charlese õlale. "Täna õhtul, kell 6. Ole valmis."
Charles noogutas naeratades.

Kell oli saamas kuus ning Charles jõudis tütre üleandmis paiga juurde metsa taha. Ta oli leidnud omale täiesti sobiva koha, kus kõike näha ja kuulda. Ta vaatas kella ning see oli kuus. Jhonsoni naine jõudis kohale, närv sees. Ta ootas seal mõnda aega, kuni eemalt ilmus lagedale mees mustas koos kinniseotud tüdrukuga.
"Palun, kas ma saaksin nüüd oma tütre?" küsis naine murelikult.
"Ega siin mingeid võmme pole?" küsis mõrvar üle.
"Ei, ei. Ma vannun sulle!"
"Olgu, siin on su tütar." Mees lasi tüdruku lahti ning lükkas ta naise poole.
Naine võttis tüdrukult kohe ümbert kinni ning kallistas teda.
"Oi, kulla Sandra. On sinuga kõik korras?" küsis naine tüdrukult.
Sandra noogutas.
Järsku võttis mees oma püstila taskust välja.
Naine ehmus. "M.. Mis te selle relvaga teete?" küsis ta.
Mees naeris. "Lihtsalt, igaksjuhuks," ütles ta ning sihtis sellega naist.
Charles tõusis püsti ning võttis oma relva välja. Ta hiilis puude varjust välja otse mehe taha.
"Viska oma relv maha," ütles ta. Mees ehmus ning vaatas segadus näos ringi. Mees viskas relav maha ning pööras aeglaselt ringi. Järgmisena toimus kõik väga kiiresti. Mees lükkas jalaga relva naise ja Sandra poole ning tüdruk võttis selle üles. Ta tiris ennast köitest lahti ning sihtis relvaga naise pea kohal. "Lase meil minna või muidu Kristen sureb," ütles tüdruk karmilt. Charles kohkus veidike ning uuris siis tüdrukut tähelepanelikult. Pikka kasvu, üsna sale, blondid juuksed... Charles hakkas naerma. Sandra vaatas teda üllatusega.
"Mis siin naerda on? Ma kavatsen tappa oma kasuema, kui te ei lahku ja alla ei anna, ja teie naerate?"
"Vabandust, vabandust..." ütles Charles ikkaveel pisut naerdes. Ta asetas püstoli maha ning tõstis käed üles. "Rahul nüüd?"
"James, mine võta püstol enda kätte," käsutas Sandra meest. Mees tegi nii nagu kästud ning läks Sandra kõrvale.
"Noh, miks sa nüüd jalga ei lase?" küsis Sandra Charleselt üsna kimbatuses olevalt.
"Aga miks peaks? Et saaksin ümber pöörata ja end tappa lasta, samalajal teadmatuses olla, miks te oma isa tapsite, preili?"
Kristen vaatas Sandrale üllatuses otsa.
"Sandra, kullake. Miks küll?" küsis ta üllatuslikult.
"Jää vait," käsutas Sandra oma kasuema. Siis pööras ta oma pea tagasi Charlese poole ning naeratas ebameeldivalt. "Ma vaatan, et te olete üsna nutikas, ühe lihtlabase võmmi kohta."
Charles naeris pisut. "Oi, preili. Aga mina pole võmm. Kas te siis ei mäleta, mis te telefoni ütlesite? "Ei mingei poIitseinike!" Ja meie muidu austasime teie soovi ega toonudki mingei poIitseinike, just nagu te soovisite."
Sandra vaatas Charlesele segaduses olevalt otsa. "Kes sa siis oled, kui mitte võmm?"
"Oi, preili. Vabandust. Ma loll unustasin ennast ju tutvustada. Mu ema oli alati öenud, et alati tu.."
"Jätke pläma ja öelge juba, kes te olete!" käsutas Sandra juba närviliselt.
"Jah, muidugi. Minu nimi on Charles Brown ning ma olen eradetektiiv."
Sandra vaatas talle üllatunult otsa.
"Või et eradetektiiv? Päris huvitav.."
"Muidugi."
"Olgu, detektiiv või mitte, ma siiski tapan su ära. Mida vähem tunnistajaid, seda parem," ning ta tõstis relva, et Charlest tulistada. Kuid täpselt sel hetkel lasi keegi seljatagant Sandrat. James oli ülimalt segaduses ning ei teadnud mida teha ning sel hetkel, kui ta hakkas aimama, mis just juhtus, tulistati tedagi. Mõlemad langesid surnult maha.
Nende seljatagant ilmusid välja Trevor ja paar teist poIitsei#!?!#.
"Lucas! Sa rikkusid kogu lõbu ära! Ma ei saanudki teada, mis tegelikult juhtus." Charles teeskles mossitavat nägu.
"Mis lõbu siin ka oli... See eit oleks su pea-aegu surnuks lasknud. hea, et meil mingigi vaist oli, et siia tulla." Trevor kratsis pead. "Aga Brown.. Sa lausa üllatasid mind. Ma ei arvanudki, et sa nii kaval olla võiksid, et ära arvata seda, kes tappis Jhonsoni."
Charles lõi käega.
"Ahh, see oli tühiasi.."
"Nojah, vähemalt saime teada, kes oli mõrvar ja nüüd ona ta meil... Noh, surnud või mitte, siiski käes."
Charles naeratas.
"Just. Niimoodi laheneski üks Reedeõhtune salajane mõrv."
"Salajane või mitte, tule, ma teen sulle ühe napsi välja.
Ning nad lahkusid sealt, et minna baari ja paar napsu võtta.
Salajane mõrv oli lahendatud tänu detektiivile - Charles Brownile.

Autori kommentaar »