Minu kallis ema! (4)

Oma ema peale mõeldes võib see isegi mind nutma ajada, mida ta kõike minu jaoks teinud on. Ausalt öeldes polegi minu ema juures ühtki asja, mida ma ei julgeks kellegile öelda. Tema kirjeldamiseks mul poleks lihtsalt piisavalt sõnu. Väga tihti ma mõtlen, et milleks mul on ema, kui ma saaksin ise kõigega hakkama. Aga vot, kui hakkan hoolikalt järgi mõtlema, siis saan siiski aru, et just minu ema on see, kes minu siia ilma tõi. Kes mu magama kussutas kunagi, kui pisike tita olin veel. Samuti on ta ka inimene, kes mulle kunagi unejutte luges ja andis laubale musi, kui oli lõpetanud lugemise, kustutas tule ja ütles mulle alati vaikselt ja soojalt: "Head ööd mu kullake!"
Tema oli just see, kes mind õpetas hääldama "S" tähte. Ei aidanud nii logopeed ega ka koolis õpetajad, vaid mu ema suutis mulle "S" tähe selgeks õpetada. Tema lasi mul alati endale teha igasuguseid imelikke soenguid pähe, mida ta hiljem enam lahti ei saanud ja juuksed olid pulstis. Tema aga vaid naeris selle peale ja lasi mul seda teha ikka ja jälle. Tema oli see, kes mind minu esimesel koolipäeval kooli viis, istus saalis ja vaatas minu esimese kooli päeva aktust. Tal hakkasid pisarad iseenesest mööda põski voolama, mõeldes, et juba 7aastat ja varsti ma lähen ta juurest ära. Ent samas ta oli ka õnnelik, et ma olin juba 7aastaseks saanud ja läksin juba kooli. Tema oli see, kes igal hommikul ärkas kell kuus hommikul, vaid selleks, et mulle hommikuks süüa teha, ning et mind hommikul kooli viia. Tema oli see, kes aitas mul selgeks saada palju on 1+1. Ta ostis igasuguseid asju, mille peal näidata, kuidas arvutada. Ta tahtis, et minust saaks tark laps.
Ta ei jätnud mind kunagi hätta, kui ma abi vajasin. Ma mäletan siiani, kui kaks aastat tagasi ma kukkusin endale kätte augu sisse. Ja kuigi ta ise polnud kodus sõitis ta just sellepärast koju ületades kiirust, et minuga sõita kiiresti rakveresse traumapunkti. Tema oli see, kes mind alati hoiatas ja käskis alati üle tee minnes vaadata mõlemale poole ja alles siis üle minna. Ta muretseb alati minu pärast. Praeguseks ta üritab võtta veel viimast, mis võtta annab, kuna mõne aasta pärast lähen ma tema juurest ja jätan ta. Ent samas kui ma nüüd mõtlema hakkan selle üle, mida kõike ta minu heaks teinud on, et mul hea lapsepõlv oleks, siis ma ei tahaks teda jätta. Ent kunagi saan ka mina omale lapsed ja saan teada, mida tema tundis seda kõike tehes mulle. Siis ma saaksin panna end kasvõi oma ema asemele ja nutta samamoodi, kui kunagi minu lapsed lähevad esimesse klassi teades, et ka nemad jätavad ükskord minu.
Mu ema on lihtsalt mulle väga kallis. Ent väga tihti tahaks talle öelda: "Ma vihkan sind!" Ent ma ei suuda seda talle öelda. Ma hakkan selle asemel nutma, kuna ta on mulle liiga palju head teinud minu elus. Alati ma lähen ja palun talt vabandust, kui ma midagi halba olen teinud ja tal hakkavad jällegi pisarad mööda põski voolama.


Sellepärast ma armastangi oma ema niiväga! : )

Autori kommentaar »