Kurb suur draakon Frediks! (5)

Kui ma sündisin siis ei old ma nagu teised mull olid vurrud, olin sinist värvi ja lakk oli triibuline. Sünnitusmajas olin ma esimene kes nüuke välja nägi. Operatsooni arstid vaatasid mind ja mõtlesid et mis on minul viga. Suure vaatamise tõttu üks õde minestas ja ta nägi minestades und mis oli täiesti tavaline draakonite juures. Ta nägi et on ise selline ja et teda narritakse. Kui ta üles ärkas oli ta silmad tagurbidi. Kui ma juba ühe aastane olin siis "lastekus" mis oli draakonitel lasteaed seal mid narriti ja keegi ei tahtnud minga mängida ega jalutamise ajal käest kinni võtta. Isegi õpetajal ei ponud kindlust minult käest kinni võtta, sest ta arvas et olen mingi röövel või et hammustan teda. Seega pidin üksi kõndima. Kui mul oli oli see õudne aeg möödas mis kestis terve kaks aastat, siis ma läksin kooli seal õppetajad olid nii hirmul et ei küsinud mult arvutamist ega midagi muud. Ükskord ei julgenud muusika tunnis õpetaja minuga laulda ja saatis mu uksest välja. Ja inglise keeele tunnis õpetaja oli kooli kaasa võtnud ühed pikkad tangid millega ta mulle kontroll töösi andis ja nii 12 a. Kui mul kool oli läbi siis pidin minema sõjaväkke. Seal mu elu algas! Olin kõige parim seal ja jäin sinna 13 a. Üks päev käskis mul pealik päästa kaunis printssess kes oli mitte lossis vangis vaid ta oli kurjade vangide poolt vangistatud ja urgu pandud mis oli miiniväljal maa all. ja sinna sisse oli lasdud miine kui palju aga printsess oli kaval. Ta lasi paugul ära toimuda küll aga plahvatuse hoidis ta ära mullaga. Tema plaan oli see et ta pani miini sisse mulda. Ta oli nimelt keemjas tugev ja teadis mida see teeb. ma siis läksin miinivälja juurde. Mul oli püksivöö püsse ja kuule ja padruneid täis. Mu õutsa väljimuse tõttu ei julgend keegi mind lasta. Ma astusin reipal sammul et printsessini jõuda. Aga korraga tuli mulle ette üks väike mees kes oli seal kõige väiksem. Ta käratas mulle et ma olen üks vana juhmard kui võtan tema printsessi ära! Ta oli nimelt kuningas Šhombieth III. Ja just selle pärast III et ta kaalus nii palju kuigi keegi seda ei tea. Kui ma talle ette astuson siis ta tegi uuesti seda kõva häält et ma teda kuuleks. Siis ma märkasin teda ja astusin sammu tagasi võtsin ta oma käele ja tõstsin õhku seejärel sammusime me edasi. Ma mõtlesin et ta tahtis ka tulla printsessi vallutama. Ma jõutsin lõpuks koopa-suuni kus vaatas mulle vastu imeilus printsess. Ta andis printsessile käe ja ta tuli sealt urust välja.
nad lasid kuninga maha ja jooksid printsessi lossi. Ja sellest ajast peale elame me õnnelikult koos isegi paremat paari pole olemas!