Naaberkorter (2)

....Kõik saab korda.......Igavesti.......Ma armastan sind........Ausalt kõik on korras....Kas sa oled Joeli tüdruk ?.... mu sõbranna oma ka..... ma poleks seda temast uskunud...
Avasin silmad peale seda meenutust. Jõllasin tuimalt kuidas õpetaja midagi tahvlile sikerdas mis üritas olla romb. Ohkasin raskelt ja kritseldasin selle ka enda vihikusse.

***

Kobasin taskuid võtme järele. Esikus vaatasin peeglisse mu - lillaks värvitud juuksed hakkasid välja kasvama ja need olid rasvased ja sassis. Alles oli pühapäev ja ma käisin pesus. Täna on reede. Masendav.
Uurisin enda pruune silmi. Ma pole juba ammu viitsinud krohvi peale panna.
Mu silmaalused olid magamatusest kottis. Tõmbasin tennised jalast ja istusin diivanile.
Haarasin kapilt "noorkuu" ja tegin selle lahti sealt kus muleelmine kord oli pooleli jäänud.
Ma tundsin et olen samas olukorras nagu Bella.Ma tundsin talle kaasaja nutsin koos temaga. Minu ja tema lool oli lihtsalt üks väike vahe- minu Edward lihtsalt ei tule enam KUNAGI tagasi.
Pisar voolas üle mu põse.
Kõigi ees olen ma vaprakest mänginud, ma ei nutnud kui füüsiliselt haiget sain. Ma naersin

***

Ma võiks aega lugeda nädalate kaupa. See läheb lihtsalt liiga kiiresti. Ma naeran liigapalju. Ma olen liiga õnnetu. Keegi pole läbi mu maski veel näinud.
Talle rääkisin ma kunagi kõik ära. Ta ütles et ta ei teeks kunagi nimodi. Ta valetas. Ma uskusin teda.

***

Masendavad nädalavahetused mil ma istun tuimalt kodus ja kuulan muusikat ja nutan. Ja vaatan filme mida olen juba lugematu kord näinud. Ja ma nutan.
Kõik teavad mind kui inimest kes ei oska nutta. Kes on nii rõõmus et nakatab teisi.
Õues sadas paduvihma. Ma armastan sellist ilma.
Mis mul viga on ? PANE SEE KÄEST ÄRA !
Mul tõesti on abi vaja. See pole tunda et enda vigastamine teeb tuju paremaks. Kuigi see mõjub pole see normaalne.
Limpsasin sisselõikelt verd kuni see kinni jäi. 6 punast ranti veenidel pole kohe kindlasti kass. Meil polegi kassi. Kahjuks.
Läksin rõdule.
Kuulsin kõrvalt rõdult tuttavat viisi. Ta mängis seda mulle klaveril. Ma olin vaimustuses. See hääl kuulus kitarrile. Viva la vida.
Tuttav kurbus lämmatas mu.
Ta tegi mulle haiget ja ma võtaks ta tagasi. Ma olen talle andestanud. Haiget teeb vaid see et teda pole. Kõik on nii tühi. Ma olen nagu tühi inimkest kes elab lihtsalt sellepärast et ta eksisteerib.
Algas uus lugu. Beatels. While My Guitar Gently Weeps. Mu kunagine lemmik. Külmavärin jooksis mööda mu selga.
See oli see hea tunne kui tunned ära enda vana lemmikloo. Muigasin endamisi.
Muusika summustas mu telo helin.
Kitarrimuusika katkes.
Kobasin taskus telo järgi - helistajaks oli emps.
"Tsauki, ma olen poes mida sa tahad ?" küsis ta.
"Ma ei tea"
"Ma toon viinamarju ?"
"Ei... too pitsat"
"Okei, tsau, varsti näeme"
"Tsauki" vasatasin kuigi ta oli juba kõne lõpetanud.
Vihm oli üle läinud uduvihmaks. Istusin plastikust aiatooli mis rõdu nurgas seisis.
"Hei" kuulsin ma kedagi ütlevat.
Ma tõstsin pea ja vaatasin ümber ringi. Emps ei saa ju nii kiiresti koju jõuda. Äkki see oli sellest et ma niivõinaa ei pane tähele et aeg liigub.
"Ma olen su naaber" ütles hääl natukese aja pärast uuesti.
See oli kahtlane et keegi niimoodi vestlust alustab. Keegi kes isegi läbi meie vahel asuva kiviseina ei tohikski teada et ma eksisteerin. Siin olen.
Võibolla telefon reetis mu ?
"Aso" vastasin ma ettevaatlikult.
"Kuidas su nimi on, tüdruk ?" Küsis hääl kohe. See ole madal bass kõlaga ja väga soe ja sõbralik ja kuulus umbes 15+ aastasele noorukile.
"Alice" luiskasin ma. Ta oli ju võõras. Mis siis et naaber. Äkki hoopis naabri külaline ?
" Mina olen Karlis" vastas ta.
Kas ka tema valetas nime kohta ? Võibolla ta teadis mu nime ja lihtsalt kontrollis kas ma valetan ?
"Mis sa tahad ?"
See tundus kuri. Võibolla oli ta pervert kes on mind jälginud ja kavatseb mind nüüd ära kasutada. Võibolla ta teab must kõike nüüd lihtsalt kontrollib fakte teeb min endaga tuttavaks ja.. Ma muigasin. Ma olen idikas.
"Üritan lihtsalt viisakas olla" mühatas see.
Ma turtsatasin. Viisakas ? Lampi võõra rahu rikkuma. Väga viisakas.
Tegelikult ma polnud väga vihane või midagi. Pigem olin võlutud sellisest tähelepanust. Mitte iga päev ei tule võõras lihtsalt niisama juttu tegema.
"Kuidas sul läheb ?" küsis ta peale pikka vaikust.
"Sit*asti" vastasin ma ausalt. Mul polnud plaaniski talle kõik südamelt ära rääkida. Ma lihtsalt olin aus.
Ta itsitas.
Mis õigusega ta naerab ? Mu käed on ära kraabitud. Ma olen ennast tühjaks nuttnud. Kõik kes mulle midagi on tähendanud löövad mulle noa selga ja tema naerab !
" Sinul ? Kuidas sul läheb ? " Küsisin ma lõpuks. Siis meenus mulle et ma ei räägi temaga. Okei. Enam mitte.
"Käib kah vaesel ajal" naeris see "Praegu pean ma minema aga oli meeldiv Alice. Mõni teinekord jälle"
Ma mühatasin nõustunult vastu kuigi olin endiselt vihane.
Ta ei pruukinud teada milline on mu elu aga see võõras siiski riivas mu tundeid.
Kuhu kurat kadus mu isikupära ? Kuhu sai mu suhtumine võõraste kriitikasse ? Ma olin ju pohhuist .
"Tsau"
Emps jõudis koju.

***


Autori kommentaar »